Mara on pärit Lõuna-Saksamaalt. Enne eestisse tulemist on ta õppinud Frankfurdi lähedal Giessenis, Justus Liebigi ülikoolis koreograafia ja etenduskunstide magistris. Eestisse sattus ta esimest korda, kui oli kunstnik Sveta Grigorjeva lavastusel "Fakers".

Milline on olnud sinu teekond kunstis siiani? Kuidas sa jõudsid selleni, mida praegu teed?

Mul on tantsu ja koreograafia taust ja viimasel ajal olen hakanud rohkem installatsiooni- ja skulptuurimeediumis töötama. Oma kunstnikukarjääri algusest peale olen olnud huvitatud sellest, kuidas inimkeha suhestub ja on mõjutatud seda ümbritsevast materiaalsest maailmast. Objektidel ja stsenograafial on olnud mu performance'ites alati oluline koht. Paljud neist ongi olnud performance-installatsioonid, kus publik on oodatud maanduma, kuulama ja pausi võtma. Neid juhatab heli või jutuvestmine. Mingis mõttes see sekkumine igapäevaellu või soov näha, mis juhtub, kui peatame käimasoleva süsteemi, mõjutab tema praktikat. Minu viimane teos tegeleb sellega, kuidas keha töötab või ei tööta. Selles töös vaatlen erinevaid mootoreid, näiteks inimese sisikond või mootor kui jõuallikas, mis veavad erinevaid kehi – kas inimkehi või kehi üldiselt. 

Sinu praktikas on väga kõnekas materjalide valik. Mõnel juhul dikteerib materjal kogu loomisprotsessi. Milliseid materjale kasutad ja miks?

Praegu töötan erinevate materjalidega, mis on leitavad autotöökodadest. Eriti vedelikud, nagu mootoriõli või jahutusvedelik ja anumad, millest nad läbi voolavad. Samas kasutan ka riistu, mida kasutatakse hooldus- või parandustöödeks, näiteks lehtreid ja koormarihmasid. Tavaliselt kombineerin neid sanitaar- või meditsiiniliste seadmetega. Näiteks väljalasketorud, PVC-torud või kilekotid. Töötan nende materjalidega, sest nad kõik mängivad olulist rolli käimasoleva süsteemi säilitamisel. Need materjalid meenutavad, kui kergesti võib üks selline süsteem lakata töötamast, niipea kui mõni vajalik osa on puudu. Kasutan ka erinevaid poolläbipaistvaid membraane. Alustasin taimedest tehtud kunstsoolikaga, nüüd kasutan ehituskile. Sellest materjalist saab luua organilaadseid anumaid, mida saab kuumusega mõjutada. Üldiselt meeldib mulle töötada materjalidega, mida saab kuidagi mõjutada või isegi lagundada. Näiteks kui mootoriõli langeb ehituskile vahele või kui see imendub põletamata savi sisse.

Milline oli selle teose loomise protsess?

Minu teos "Milking Almost A Gallon" on filtrisüsteem kasutatud mootoriõlile. Idee selleks teoseks sai alguse, kui katsetasin erinevate filtreerimismeetoditega. Tegin seda oma eelmise töö jaoks "Swallowing A Barbed Wire", mille lõin Kanuti Gildi SAAL-is residentuuris olles. Hiljem, kui need samad materjalid, mida eelmises töös oli kasutanud, olid stuudios, hakkasid need mind nii visuaalselt kui ka temaatiliselt huvitama. Tundus, et need küsimused on vaja täiesti eraldi teoses uuesti üles tuua. Selle teose loomisprotsessi jooksul käisin erinevates autotöökodades ja autovaruosade poodides, millest sai väga inspireeriv keskkond. See on olnud siiani üks mu tehniliselt kõige keerukamaid töid, mis sisaldas palju katsetamist, ebaõnnestumist ja uuesti proovimist. Kui näitus oli lahti, pidin igapäevaselt seal kohal käima, et mootoriõli vahetada. Seetõttu on see protsess veel käimas ja pidevalt tekib uusi mõtteid, kuidas edasi minna. 

Õppisid Giessenis etenduskunsti, kuid nüüd näen sind peamiselt installatsiooni-skulptuuri meediumis töötamas. Mis on ühist installatsiooni- ja performance-kunstil? Mis juhul sa ühte teisele eelistad?

Töötan palju meediumide üleselt. Tulin EKA-sse õppima selleks, at arendada oma oskuseid materjalidega töötamisel ja luua installatsioone. See oli üks suund, millega soovisin rohkem sügavuti minna. Meediumide vahel liikumine tuleb minu jaoks loomulikult. Üks töö annab mõtteid, kuidas liikuda järgmise juurde. Siiski on idee kehast jätkuvalt väga tugevalt kohal. Eriti selles mõttes, kuidas ma materjalidega ruumis töötan. Käin tihti ka jätkuvalt proovisaalis, nii enda tööde tarbeks kui ka koostöödeks. 

Mis sind motiveerib ja käivitab?

Kunsti tegemine on viis, kuidas läheneda teemadele ja küsimustele väljaspool sõnalist või loogilist mõtlemist. Visuaalne keel ja kehaline kogemus on mingis mõttes vastuliikumine, sest see toodab teadmisi teistmoodi. Need mängivad olulist rolli asjade teisest perspektiivist nägemisel. Vahel annavad nad isegi võimaluse muuta liiga jäiku arusaamu või pakkuda välja viljakaid alternatiive. Paljud ideed saavad alguse sisemisest vajadusest, mis on nagu kõhutunne, et seda asja on vaja väljendada. 

Millest sa unistad?

Unistan hetkel suvest ja sellest, et võtta vaba aega, et eksperimenteerida materjalidega, mille olen vahepeal avastanud. Tahan teha väljasõite autotöökodadesse, et lugeda, täita oma märkmikku ja minna tagasi somaatiliste kehapraktikate juurde. Vaskjala loomeresidentuur, mille Noore Skulptori preemia puhul auhinnaks sain, on hea võimalus selle kõige tegemiseks.

Klassikaraadio saade "Kunstiministeerium" on eetris kaks korda kuus. Saates uurivad kunstielu sündmusi, teemasid ja erinevaid aspekte Nele Tiidelepp, Anna Kaarma ja Aleksander Metsamärt.