Erinevad Eesti mainekampaaniad on ikka ja jälle läbi kukkunud. Alates Welcome to Estoniast, lõpetades Visit Estonia pehmelt öeldes kummaliste kleepuvmagusate videotega, kus jälle mõni iduettevõtja müttab rabas, joob rahvariidemustrilisest kruusist kama ja teeb Skype'i koosolekut keset lagedaid välju. Sest nii me ju elamegi!

Kirsiks tordil muidugi aasta algul miljonite vaatajate ette jõudnud rämpssari "Poissmees", mis käis samuti Eestis, sattus täiesti juhuslikult Toompeal naisekandmise võistlusele – sest nii me ju elamegi! – ja viis lõpuks osalejad sauna, kus neid ootas suur šokk: seal olid paljad inimesed. Appi! See on ju piinlik! Kuidas nii saab üldse?! Otse loomulikult pani ka Visit Estonia sellele meistriteosele 50 000 euroga õla alla...

Aga äkki pididki riiklikult initsieeritud mainekampaaniad lootusetult põruma, et Anna Hints saaks "Savvusanna sõsarates" kõik ebaõnnestumised kümnekordselt tasa teha? Unustame kapitalistliku uussiiruse ja PR-spetsialistide elukauged turundusstrateegiad, Eesti viivad maailma – ehk isegi Euroopa kolme (vaimu)rikkama (filmi)riigi hulka – naised saunas. Ja nii lihtne ongi!

Sundance'i filmifestivalil loorbereid lõiganud ja oma rahvusvahelist triumfi alles alustav linateos näitabki pooleteist tunni jooksul seda, kuidas naised käivad saunas ja räägivad juttu. Kohati üksteisele, tihti iseendale, hingelt ära, südame kergemaks. Näpuotsaga näeb ka saunakombestikku, erinevaid rituaale, palveid, võlusõnu, ehk isegi nõidust.  Unustage ka sõnakõlks "naised saunas rääkisid", pärast Hintsi filmi nägemist kaotab see fraas suuresti oma tähenduse.

Kohe tuleb aga kummutada väärarusaam, mis on võimsa eelkajastuse põhjal paljudel tekkinud: "Savvusanna sõsarad" ei ole film saunakultuurist, õigemini on saun siin filmis isegi metafoor, sügavalt ateistliku rahva omamoodi pihikamber, kus nii füüsiliselt kui vaimselt kõik mustus enda pealt maha pesta. Anna Hintsi käe all saab sellest saunast justkui erinevate elusaatuste risttee, meie ühiskonna kriipivvalusat reaalsust paljastav peegel, kus heidetakse kõrvale kõik hirmud ja tabud – paljuski isegi emotsioonid – ning vaadatakse kainelt otsa muredele, trööstidele, raskustele, valudele, mida on alati sügavale enda sisse peidetud.

Naiste räägitud lood – kellest enamiku nägusid me isegi ei näe, sest tähtis pole mitte isik ja nimi ja tema päritolu, vaid see kõrvetav-tervendav valu – on korraga nii isiklikud kui ka oma aususes ootamatult tuttavad. Kõik me oleme natukene egoistlikud ja keerame raskusi ning koledusi nähes mingil hetkel pea kõrvale, sest nii on mugavam, aga "Savvusanna sõsarad" ei anna seda võimalust. Selle pooleteist tunni jooksul ei ole pääsu vägistamistest, abortidest, koduvägivallast, lõhki kistud peredest, väärastunud kehakuvanditest, seksuaalsest ebakindlusest ja nii edasi.

Need lood jäävad sinna suitsusauna hõljuma kui omamoodi pahad vaimud, mida siis need naised, khm, haldjad – aga mitte mingid neoontiibadega Barbie-haldjad, vaid kahe jalaga maa peal olevad karastunud ürghaldjad – hakkavad tasapidi minema peletama. Aga see kõik ei ole lihtsalt üks järjekordne kurb lugu ega pisarakiskuja mõnes heategevussaates, vaid Anna Hintsi dokfilm mõjub rohkem kui ravikuur, omamoodi audiovisuaalne leilivõtmine, kus ka meie vaatajatena higistame end tervemaks ja tugevamaks.

"Savvusanna sõsarad" raputab maha Eesti ühiskonna läikiva glasuuri ja ilusuled, millega me roppu ja rõvedat reaalsust tahame varjata, ning näitab meid just täpselt sellisena, kes me oleme. Ehk peaks korraldama kõigile Yoni muna spetsialistidele, isehakanud teadmameestele ja kristalliärikatele ühisseansi, et ka nemad tuleksid oma suhkruvatist pilve pealt alla ja hakkaksid äkki oma sotsiaalset krediiti kasutama sama tõhusalt, kui Anna Hints seda teeb. Äkki nad lihtsalt ei teadnud, et nii võib ka rääkida? Mina ka ei teadnud, kui päris ausalt ütlen.

Kõige üllatavam on seejuures, et kuigi "Savvusanna sõsarad" on sada-tuhat-miljon protsenti eesti lugu, on see samas ka kõige rahvusvahelisem film, mida meie filmitegijad ammuilma teinud on. Muidugi, Tanel Toomi "Viimase vahipostiga" võib kogu ilma meelt lahutada, aga Anna Hints tabab oma filmiga närvi, mis ei sõltu riigist, rahvusest, nahavärvist, soost ega seksuaalsest kuuluvusest.

Naised istuvad saunalaval, räägivad oma hinge puhtaks, aga omal veidral moel kõnelevad kõigi inimestega siin- ja sealpool ookeani, kaugenemata seejuures hetkekski oma juurtest. Suitsusaunas võetakse algosadeks lahti kõige lihtsamad, aga ka sügavamad inimeseks olemise põhitõed ja näidatakse, et neid pole vaja karta! Äkki hakatakse nüüd kogu maailmas saunasid ehitama ja sealt hingeravi otsima? Parem oleks, siis äkki ei häbene varsti enam ameeriklased silmi peast, kui saunas paljast inimest näevad...

Võib ju muidugi küsida, kuidas neist lugudest seal saunas siis lõpuks film kokku tuleb. Selles osas teeb suure töö ära operaator Ants Tammik, kes suudab kitsastes oludes imesid korda saata. "Savvusanna sõsarad" ei ole mitte tugev ainult oma hingelt, vaid ka visuaalselt on dokfilm täielik tippklass. Tammik heidab kõrvale konventsionaalse loogika, kuidas operaator ühe dokfilmi juures käituma peaks, ning keskendub detailplaanidele, pikkadele katkematutele stseenidele ning abstraktsetele kaadritele. Esmapilgul ei ütle need mitte midagi, aga tasapisi joonistub välja maagiline realism, mis hõljub õhkõrnal piiril tõelise ja lummuse vahel. Ka alastus, mis võib vaatajaid esialgu ehmatada, kaotab kiirelt tavapärase tähenduse, sellest saab lihtsalt pärisosa tabudeta maailmast, mille ust Anna Hints meile paotab.

Oleme eestlastena otsinud tihti silda iseenda ja ülejäänud maailma vahel läbi sarnasuste, ning ennekõike oleme püüdnud sarnaneda teistega, kuid "Savvusanna sõsarad" esitab julge küsimuse: äkki on hoopis kõik teised meie moodi? Üle aastate üks olulisemaid ja suurema südamega eesti filme, mis kummitab – ja ravib! – veel päevi pärast vaatamist.