"Ma arvan, et "Savvusanna sõsarad" teeb eriliseks just pildikeel, see pole klassikaline rääkivate peade dokumentaal, vaid filmi keskmes on ikkagi keha, usun, et see ongi filmi fenomen," ütles Aurelia Aasa ja lisas, et tänapäeval müüb filmide juures ennekõike unikaalsus. "Sa pead leidma mingi oma nurga ning see ei pea olema seotud mitte ainult sinu kultuuriruumiga, vaid võib olla seotud ka režissööri nägemusega, aga kui seda ei ole, siis ei tule ka seda rahvusvahelist edu," mainis ta ja tõi välja, et kuigi Anna Hintsi dokfilmi keskmes on saun, siis keskendutakse põhiliselt ikkagi lugudele, mida seal räägitakse.

Aasa sõnul on naiste lugude temaatika filmimaailmas juba aastaid filmimaailmas populaarne olnud, aga "Savvusanna sõsarad" teeb seda kuidagi ausalt ja vahetult. "Ma arvan, et sellel filmil on päris suur universaalne haare, kuna ta kajastab naiseks olemisega seotud küsimusi, ühelt poolt kehakuvandi temaatika, teisalt ka seksuaalne enesemääratlus, filmis on ka humoorikaid hetki, kus naised räägivad oma Tinderi kohtingutest, see kõik pole sugugi ainult Eesti teema."

"Anna Hints on režissöörina väga sotsiaalselt laetud ja on ilmselge, et ta kuulub ka ise selle sõsarkonna hulka ning ta jagab ka filmis väga isiklikku lugu, mis aitas ilmselt mõneti võita ka teiste naiste usaldust," mainis ta ja lisas, et lisaks on Hints väga tundlik režissöör. "Ta arvestab väga nende inimestega, kes seal filmis on, seal pole mingit objektistamist."

"See on sugudeülene film, need teemad puudutavad kindlasti kõiki, on väga lihtne võtta naiste lugudele keskenduva filmi puhul seisukohta, et jälle ongi naistele tehtud film, aga filmimaastik üha rohkem liigub selle poole, et sugu pole nii oluline," rõhutas ta.