Juhan Ulfsak sõnas, et ta oli "Melanhoolia" lavastamisele ka varem mõelnud. "Minu põlvkonna inimesele on Lars Von Trier üks tähtsamaid kunstnikke, isegi laiemalt, mitte ainult filmirežissöörina," mainis ta ja tõdes, et vanuigi hakkavad mingisugused asjad tagasi tulema. "Ma olen tegelikult kunagi ka Trieri "Idioote" teatris teinud, aga nüüd tundus, et aeg on küps, kõik on õige ja teeme ära."

Lavastajana Ulfsak sellele otseselt ei mõtle, et materjal peaks olema päevakajaline. "Võib-olla on nii, et kui mulle endale intuitiivselt tundub, et mingit asja on praegu õige minu jaoks teha, siis äkki ta ka resoneerub," ütles ta ja lisas, et sõja kontekstis nad lavastust muutma ei pidanud, lihtsalt materjal ise hakkas teistmoodi kõlama. "Ma olen nagunii emo, seega sobib."

"Ma ei pea ennast enam nii metsikuks, et ma ei võiks Draamateatris tööd teha," mainis ta ja lisas, et mingit kunstilist tsensuuri ta seal töötades küll ei tunne. "Pigem on küsimus töömeetodites, suur maja versus väike maja, mingi fleksibiilsus, sellised asjad, millega peab harjuma, aga muidu ikka anname kuuma."