Viimati lavastas Pepeljajev Eesti teatris 2018. aastal, mil Vanemuises esietendus "Mees, kes teadis ussisõnu".

"Kui koroonapandeemia algas, oli mul plaanis lavastus Tallinna Linnateatris. Proovid olid juba alanud, aga siis kõik katkestati ning lavastus jäi kavast välja," selgitas lavastaja, miks teda Eesti teatrimaastikul viimastel aastatel näha pole olnud.

Viieaastase pausi järel jõuab aprilli lõpus Von Krahli lavale Pepeljajevi lavastatud "Luikede järv". Küll aga pole see esimene kord, mil lavastaja "Luikede järve" Von Krahlis välja toob – esimene versioon esietendus Rataskaevu tänaval asuvas teatrimajas 2003. aastal.

Pepeljajev rääkis, et plaan "Luikede järv" uuesti lavale tuua mõlkus tal mõtteis juba pikemat aega. "Põhimõtteliselt uurime, kuidas me ise oleme tänaseks päevaks muutunud ja mis toimub," selgitas ta.

Lavastaja selgitas, et 20 aastat tagasi laval olnud "Luikede järv" sümboliseeris Brežnevi matust. ""Luikede järve" näidatakse Venemaal siis, kui midagi ei tohi öelda," märkis ta. "See on nagu info varjamise meem."

Sel korral võtab Pepeljajev pihtide vahele selle, kuidas Vene kultuur ennast ise tühistab. "Praegu räägitakse palju tühistamiskultuurist, aga mina arvan, et on veel tõsisem teema on see, kuidas Vene kultuur ennast ise seestpoolt tühistab," rääkis ta.

Lavastaja sõnul sobib "Luikede järv" lavastuse algmaterjaliks, sest see räägib pettusest, manipulatsioonist ja truudusest. "Aga täna tahaksin muuta lavastuse väga isiklikuks. See on samuti väga ränk ja lootusetu."

Viimased kolm aastat Eestis elanud Pepeljajev tunnistas, et seda, kus ta tulevikus kanda kinnitab, ta veel ei tea. "Võib-olla lähen Ameerikasse," arutles ta. "Venemaast on raske mõelda."

Viimati külastas ta Moskvat eelmisel suvel. "Oli päris imelik ja raske," nentis mees. "Tundus, nagu elu läheks vanamoodi edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Minu jaoks oli see väga veider."