Lavastus "Suur veeuputus" algab armunud noorte koduostuga. Pealehakkamine ja suured tulevikuvisioonid asenduvad üsna kiiresti argi ja olmega. Võigemasti sõnul sai idee alguse ühest kommunaalilmutusest – kodusest veeavariist.

"Milleks üldse jännata nende kommunaalprobleemide, toruummistuste ja ajutiste lahendustega ja paigaldamata lampide ja liistude teemaga ... Noh, kui sa sellega ei tegele, kui see muudkui koguneb ja koguneb ning lõpuks on torud umbes ja see enam ära ei lähe, siis lõpuks see võib saada ka saatuslikuks," selgitas Võigemast "Aktuaalsele kaamerale".

"See võib muutuda ka traagiliseks. Aga minu jaoks on tragöödia ainult ühe sammu kaugusel komöödiast. Mulle see võimaluste potentsiaal väga meeldib," lisas ta.

Tükk sündis lavastaja ja trupi ühisloominguna. Proovisaalis loodud etüüdid vormistas tekstiliseks tervikuks dramaturg Laura Kalle.

"Ma ei olnud varem teinudki sellist improvisatsioonilist tükki või lugu, kus lugu ei olegi, me mõtlesime selle ise kõik töö käigus välja," rääkis näitleja Elisabet Reinsalu.

"Me käisime koos justkui teraapiagrupis. Alustasime veebruari lõpust, kõik me rääkisime oma isikliku elu sündmusi või juhtumeid, mis on seotud peamiselt kodu hankimise, soetamise, remontimise, korraldamise ja koristamisega ja üleüldse ka meeste ja naiste vaheliste suhetega," lisas ta.

Näitlejad mängivad laval nii fiktiivseid arhetüüpe kui ka iseennast.

"Ma arvan, et kõige olulisem selle lavastuse juures on see, et kui meie elu algab ja kui me oleme noored, siis meile tundub, et kõik läheb tõusvas joones, et meie elu läheb ainult positiivsemaks, paremaks, rikkamaks ja külluslikumaks," sõnas Reinsalu.

"Aga siis ühel hetkel jõuame teatud etappi, siis tulevadki pangalaenud, kohustused, lapsed, nende eest hoolitsemine, ja võib juhtuda, et need kaks noort inimest, kes said kokku, armusid, et nad lagunevad ära, et ainult killud jäävad neist järele. Aga oluline on see, et need killud uuesti kokku saaksid."

"Suurt veeuputust" mängitakse Salme Kultuurikeskuse suurel laval.