Evelin Zolotko on tänases kunstipildis üks põnevamaid naiskunstnikke, kes ei ole oma loomingus jäänud kinni harjumus- ja keskpärasusse. Vastupidi – kui Zolotko paneb tööd välja, siis nii, et seda ei saa jätta märkamata. Astudes Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriisse, siseneksin nagu hoopis teise maailma. Tumeroosal põrandal tervitavad külastajat kolm paberist volditud tegelaskuju ning seintel suured geomeetrilised-abstraktsed maalid. Kõlaritest kostub rahustav, kergelt meditatiivne muusika, mis aitab tänavamüra ja kõik välise jätta galerii ukse taha.

Näituse keskseks teemaks ning inspiratsiooniallikaks on olnud Jaapani paberivoltimiskunst ehk origami. Ruumiliste vormidega on eksponeeritud jänes Bunny, kukk le Coq ning rebane Foxy ning õlimaalidel on kujutanud nende pinnalaotused. Vaatajal tasub märgata, et eksponeeritud tegelased on volditud sama suurest paberist nagu on lõuend nende taga. Maalil kasutatud värvid peegeldavad konkreetselt selle tegelase olemust või hingeelu – näiteks on kukk le Coq'i puhul sisse toodud kuldset ja veidi edvistavat kontuuri ning jänes Bunny sisemust kajastava teose palett on variatsioon erinevatest roosadest toonidest.

Zolotko on öelnud, et idee teha näitus origamidest tuli temani lihtsalt visioonina ning soovist teha suurt origamimaali. Ta lisab, et näituse eesmärgiks ei ole uurida midagi kindlat, vaid pakkuda mängulisust ja energiat. Küll aga ei ole tegelaste nimede valik juhuslik  – näiteks rebane Foxy on inspireeritud Jimi Hendrixi loost "Foxy Lady". Näitus oma tervikuna on mänguline, peategelaste nimedes on tajutav seksikas alatoon ning domineerivas roosas koloriidis võib näha teatavat annust bravuurikust.

Elamuslik mäng meeltega

Evelin Zolotko varasemast loomingust tõusevad silmade ette figuraalsed kompositsioonid, milledel nukulikud lapsed, koduse keskkonna ja naise igapäevase eluolu elemendid. Suuresti autobiograafiliste teemade juurest jõudis ta metafüüsiliste linna- ja arhitektuuriruumideni, mis distantseerisid vaataja nii kunstniku privaatsfäärist kui üleüldse selgelt äratuntavast paigast.

Nüüdne origamide maailm on veelgi samm edasi – see on puhtalt elamuslik mäng, mille puhul julgen öelda, et ärge otsige sealt peidetud sõnumeid, vaid laske loodud värvi- ja ruumikogemusel ennast kaasa haarata. See on meeliergutav elamus, mis tõestab taaskord, et värvil, vormil ja helil on võim.

Ka näituse pealkirja "Armastus kolmnurga vastu" mõtestamisel ei anna kunstnik otseseid vihjeid ja annab võimaluse igal vaatajal ise tõlgendada, mida selle all on mõeldud. Huupi mängib mõnuga nii vaataja kui oma lennukate ideedega, kuid sel korral ei ava nende tagamaid ja taotlusi. Kindel saab aga olla, et kui kunstniku sooviks oli pakkuda külastajale näitusega vitamiinipommi ja värsket uut energiat, siis see on rohkem kui õnnestunud.