Kunst on filmist teha kunst. Jaagup Roomet oskab seda. Ta on olnud nomineeritud Euroopa Filmiakadeemia parima kunstnikutöö auhinnale "Püha Tõnu kiusamise" eest koos Markku Pätiläga ja pälvinud Matis Mäesaluga Eesti Kultuurkapitali ja EFTA parima kunstnikutöö preemia filmi "November" eest ja Soome rahvusliku filmiauhinna Jussi filmi eest "Maria paradiisis".

Peatselt, ühel ilusal sügispäeval esilinastub Rainer Sarneti film "Nähtamatu võitlus", mille kunstnik on Jaagup Roomet. Kuigi sellest filmist on veel vara rääkida, jagub Jaagupil mõtteid filmikunstnikuna töötamise ilust ja valust kõige seni tehtu taustal, millest "O2", "Tõde ja õigus", "Seltsimees laps", "Polaarpoiss", "Vehkleja", "Free Range" ja "Idioot" on vaid mõned näited.

Harilikke päevi filmikunstnikuna töötades ilmselt sageli pole. Kui peaksid siiski oma tööpäevi iseloomustama, siis kuidas need kulgevad?

Jah, iga päev sõltub täielikult sellest, millises faasis mu töö parasjagu on. Tõepoolest, iga päev on isemoodi, aga läbiva joonena iseloomustab neid kaks omadust: magada saab vähe ja igal päeval on omad väljakutsed. Tuleb osata end meelestada vastavalt sellele päevale, mis parasjagu alanud on. Kõik oleneb sellest, kas olen oma tööga ettevalmistavas faasis ja hõivatud eeltööga või juba praktilises järgus, kus tuleb täielikult pühenduda.

Filmikunstniku töö ongi ühtpidi väga loominguline, kuid teisalt halastamatult praktiline. See eeldab võimekust oma loomingut teostada. Teisisõnu, ühel hetkel peab olema suuteline teostama reaalsuses kõike seda, mida on eeltööna loominguliselt mõeldud. Ja seda tuleb teha avatud silmadega. Kuigi ei saa salata, et on ka päevi, mil olen ärganud hirmuhigiga, teades, et kuidagi tuleb need kastanid nüüd tulest välja tuua. Need päevad lõpevad äratundmisega, et asjadel on komme kuidagi ikka laabuda.

Milline filmitegemise faas pakub sulle suurimat naudingut, kas see, kus ärkad hirmuhigiga, või see, mis kulgeb rahulikumalt?

Kõige mõnusam ja huvitavam on see hetk, kui olen kätte saanud hea stsenaariumi ja ees laiub veel täielik vabadus. Miski ei piira ja praktilised mured veel ei ilmuta end. Aeg, mil on võimalik lihtsalt mõelda ja tajuda, kuidas see lugu hakkab visioonina arenema. Sellele järgnevad faasid, mil tuleb reaalsusega maadelda iseenda kindlameelsuse jõul, et kõik mõeldu ka tehtud saaks.

Reaalsus hakkab piirama hetkel, mil määravaks muutuvad aeg ja raha. Kui  mõlema vähesus pitsitab ja peaksid valima, kas ohverdaksid siis pigem aja või eelarve?

Olukorras, kus on palju raha, aga vähe aega, võib sündida heal juhul keskpärane tulemus. Arvan, et kõik ei ole alati rahas kinni. Seega ohverdaksin ma sellise dilemma puhul kindlasti osa eelarvest. Kui aega on piisavalt, jääb alati alles võimalus teha imesid. Lõpuks mõtled ikkagi välja, kuidas saavutada seatud eesmärke ka ilma piisava eelarveta.

Kas Eesti filmitööstuses on filmikunstnikul sellist imede tegemise aega piisavalt?

Mulle tundub, et järjest vähem, võrreldes aegadega, mil oli võimalik oodata sobivat ilma ja valgust. Nüüdseks on võetud üle ja standardiseeritud rahvusvahelised filmiproduktsiooni töömeetodid, kus kõik on detailideni ratsionaliseeritud ja ilusti Exceli tabeli lahtritesse paigutatud. Õhku selle Exceli tabeli ümber jääb järjest vähemaks ja ma tunnen, et see õhk tuleb ise endale välja võidelda. Ühe maailma loomise protsessi ei saa niisama lihtsalt  ja täpselt tabelisse panna.

Kui tihti õnnestub sul filme vaadates oma professionaalne silm kinni pigistada? Mitte hinnata seda, kas loodud maailmas asjad ka välja kannavad, vaid lihtsalt filmikunsti lummusesse viskuda?

Mõne väga hea filmi puhul õnnestub, kuid seda juhtub harva. (Mõlemad naeravad.) Kui mul on tööprotsess pooleli, püüan teadlikult teisi filme mitte vaadata. Tunnen, et see võib hakata mind alateadlikult mõjutama ja suunama. Tekib jäljendamise oht, mille tulemuseks on koopia koopiast. Samas on maailm nii lai ja täis väga erinevaid inspiratsiooniallikaid. Mingil hetkel, näiteks õppimise faasis on kopeerimine muidugi õigustatud. Mulle isiklikult pakub huvi 19. sajandi akadeemikute meetod alustada õpinguid kopeerimisega. Kopeerimise käigus õpitakse tehnika nii selgeks, et materialist hakkab jõud üle käima ja seeläbi muutub võimalikuks ka vabadus.

Millistes jõesängides voolab sinu enda inspiratsioon, see, mis aitab teiste filmide mõjusid vältida?

Ma vaatan ikka väga palju ajas tagasi. Film on alles niivõrd noor kunst ja selle taustal inspireerib kõik see, millele ta tugineb: kirjandus, maalikunst, arhitektuur, muusika ja muidugi ka inimloomus. Sealt see kõik tulebki. Tunnen, et film alles katsetab ja otsib oma kohta maailmas.

Rääkides katsetustest, kopeerimisest ja õppimismeetoditest, siis on ütlus, et  inimene peab vähemalt sada pilti joonistama, et saada heaks joonistajaks. Mitu filmi peab filmikunstnik tegema, et saada heaks filmikunstnikuks?

Vaat sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Filmikunstniku puhul võib tema kõige esimene film olla väga hea, aga hiljem ei pruugi sealt enam midagi tulla. See, et sa oled hea tööga hakkama saanud, ei garanteeri ilmtingimata järgmisi õnnestumisi.

Võtete, maneeride ja konstruktsioonide äraõppimine tagab heal juhul keskpärase taseme, filmi, mis on vaadatav, kui ei ole suuri pretensioone. Keskpärasusest heale tasemele küündida on aga omaette väljakutse.

See kehtib ilmselt kõigi loominguliste erialade puhul.

Ma ei oskagi seda täpselt defineerida, aga hea taseme saavutamine kipub ikkagi olema erinevate asjaolude kokkusattumise tulemus, mis sõltub nii loost endast kui ka teistest loovinimestest meeskonnas. Sellesse dünaamikasse jääb ikkagi sisse juhuse element, miski, mida ei ole võimalik ette planeerida.

Millised tegurid väljaspool seda üldist ja ühist dünaamikat, kus ka juhusel on oma koht, mängivad filmikunstniku hea taseme saavutamise puhul kõige suuremat rolli?

Tegelikult sõltub kõik vaid ühest tegurist. Olen viimasel ajal aru saanud, et ükskõik kui head tööd operaator ja filmikunstnik visuaalse poolega ka ei tee, ei päästa see midagi, kui lugu ise ei ole huvitav. Filmi süžee peab kõnetama ja pakkuma seda miskit, mis paneb suhestuma ja sisse elama. Kui lugu ei kõneta sind ennast filmitegijana, siis suure tõenäosusega ei kõneta see ka teisi. Sellisel juhul ei aita ka kõikvõimalike raskuste ületamine ja neist tegemistest ei sünni lõpuks midagi.

Milline filmiatmosfäär peaks ümbritsema lugu, nii et see kõnetaks?

Filmis me jutustame lugu pildi ja heliga, nii lihtne see ongi. Hästi tehtud film suudab puudutada ja tekitada nii- või teistsugust emotsiooni, anda asjadele värske pilk või tekitada isiklik suhe. Niisiis on minu jaoks hea atmosfäär selline, millesse on pandud midagi isiklikku, milles on tunda loojat. Olgu tegu millise tunnetusega tahes, selles peab tajuma inimese kohalolu, kellel on mingi oma vaatenurk. Mind kõnetab läbitunnetatud atmosfäär, mis on loodud isikliku pilgu läbi. Kui taban ära pealiskaudsuse, ei haara atmosfäär mind kaasa, hoolimata sellest, kui uhkelt see on tehtud.

Isikliku ja kogemusliku tajuvälja juured asuvad aistingute maailmas. Kui oluline on seda aistingulisust säilitada?

Arvan, et aistinguline osa lülitub minu töösse alateadlikult. Tööle hakates matab reaalsus mu enda alla ja aistingulisuse tasandit teadlikult säilitada on omaette kunst. Aga kindlasti on aistingulisusel nii filmikunstis kui ka elus täita väga oluline osa. Teisisõnu, film on kontsentreeritud mäng elust. See on elu üks osa ja mõtestamise vahend.

Milliseid šabloonseid võtteid sa teadlikult väldid, et hoiduda keskpärasusest ja pealiskaudsusest?

Kopeerimine kopeerimise pärast ei ole iseenesest halb, kui see on tehtud eneseteadlikult ja mõtestatud eesmärkide nimel. Kopeerimine muutub keskpäraseks siis, kui sellest ise aru ei saada.

Toon siinkohal näiteks ikoonimaalid, millel ei ole autoreid. Iga ikoonimaal on millegi koopia, aga see ei tähenda kaugeltki, et nad oleksid kunstiteostena väheväärtuslikud. Autorikeskne maailmavaade iseloomustab pigem lääne ühiskonda. Kopeerimisest lähtudes tekib kunstiline väärtus asjadesse hetkest, mil sinna lisandub looja isiklik nägemus. Automatiseeritud, ilma isikliku tunnetuseta maneeri ei ole lihtsalt huvitav vaadata, kuna seda on juba korduvalt nähtud. Ja seda maneeri on lihtne läbi näha.

Kuidas on sinu hinnangul eesti filmikunstis lood kulunud maneeridega? Või varjutab seda võidukalt originaalsus?

Originaalsust on, kuid samamoodi ka arenguruumi. Ütleme nii, et olukord ei ole lootusetu. Seda enam, et tegijaid on juurde tulnud. 

Millisest hetkest hakkab filmikeskkond elama? Millal tekib see äratundmine?

Minu üks lemmikhetki on see, kui filmile loodud keskkond on õhtuks või ööseks valmis, kuid võttegrupp kõigi oma asjadega pole veel kohale jõudnud. See on maagiline hetk, mil filmikeskkond hakkab iseenesest üürikeseks ajaks elama. Ja sureb siis, kui varahommikul saabub ülejäänud võttemeeskond oma jopede, kohvrite ja toidukastidega. Õnnestumise korral ärkab seesama keskkond kinolinal uuesti ellu. Elab kaks korda.

Pole võimalik, et kõik õnnestuks täielikult, aga lõpuks läheb miski ikkagi nii, nagu olen tahtnud, või isegi nii, nagu ei oleks oodanudki. Tekib äratundmine, et valminud on keskkond, millel on omaenda iseloom.

Kas sa eelistad luua seda keskkonda kindlas võttepaigas või ehitada nullist üles filmipaviljonis?

Filmipaviljon on must kast, kus kõik on võimalik, aga sel juhul tuleb endast palju rohkem anda, et paigas, millel ei ole mingisugust olemust, tekiks kohatunnetus. See tuleb mul koos meeskonnaga luua.

Võttepaikadel on tihtipeale oma vaim sees, mis jõuab ka filmi. Samas on see alati ka piirav. See ei ole ilmtingimata halb, sest välised piiravad tegurid sunnivad kasutama loomingulisi radu ja näitavad nurki, mis jäävad muidu sageli märkamatuks. Mulle meenub, kuidas Aime Unt tavatses öelda: "Austa juhust!" Filmikunstnikuks olemise ja üldisemalt loomingu puhul on oluline liikuda selles protsessis ilma silmaklappideta. Kui näed, et juhus pakub kuskil ootamatult midagi paremat, siis kasuta see ära.

Sa oled teinud palju ajastufilme, millega käib kaasas eksimise võimalus. Kui palju see hirmutab või unetunde röövib?

Kunagi kartsin oluliselt rohkem eksida kui nüüd. Ühtegi ajastut ei ole võimalik täpselt taastada, olenemata sellest, kui palju on filmi jaoks aega või raha. Ühel hetkel tekivad ikkagi mingisugused apsud. Filmikunstnikuna tuleb võtta vastutus ja ise otsustada, kuidas lahendada see ajastupilt antud eesmärgiga seoses. Oluline on aru saada, mis on selle ajastu tuum, ja luua keskkond, mis oleks vaatajale usutav. Keskkond, milles oleks võimalik looga kaasa minna. Mida rohkem sa mingi ajastu pildiga kursis oled, seda paremaid valikuid on võimalik teha ja iseloomulikumaid elemente välja noppida.

Mida kõnekat sa nopiksid välja praegusest aegruumist?

Mõtlen, et kui kahesaja aasta pärast hakataks tegema praegusest hetkest filmi, tuleks seista silmitsi tohutult paljude valikutega. Meie akna taga on näiteks praegu suur parkla — milline auto nendest on juhuslikult aastasadu hiljem säilinud, et seda saaks võttes kasutada? Kõik see olmeline on oma ajastu saadik ja suur osa on siin juhusel. Paljudel juhtudel pole võimalik ajastupilti detailsuseni jälgida, sest siia lülitub ka lugu, millega sa parasjagu töötad. Need valikud tuleb teha teadlikult.

Ajastupilt koosneb kihtidest, kus aastale 1950 eelneb aasta 1949 ja sellele omakorda varasemad.

Just, selles pildis peegelduvad kõik eelnevad ajastud. Milline oli see esimene Eesti Vabariik? Loed raamatuid, lähed ja kuulad inimesi. Vastuseks saad täiesti erinevad, kogemustele tuginevad pildid. Lõpuks on see tunnetuse küsimus, milliseid valikuid teha ja millist meeleolu luua. Samasugune valikute küsimus kerkib ka meie kaasaega kujutavate filmide puhul.

Kuidas tagada, et see visioon mingist ajastust kogu selles meeskonnatöös ja reaalsusega maadeldes, kõigi kohvrite ja toidukastide vahel tõlkes kaduma ei läheks?

Ideaalmaailmas on nii, et enne võttesse minekut on filmi loomingulisel meeskonnal tekkinud ühine mõistmine. Arusaam sellest, mida tegema minnakse, ühes äratundmisega, et vajadusel saab alati toetuda ka teistele.

Filmitegemine ei ole spordivõistlus, kus igaüks püüab teistest kiiremini joosta. See on koostöö ja olukorrad, kus asi praktikas logisema hakkab, tuleb lahendada ühiselt. Tuleb töötada selle nimel, et jõuda üheskoos tagasi algselt loodud maailma ja meeleolu juurde.

Mis on parim esmaabi, kui asi logisema hakkab, või tööriist, mille kollektiivse õnnestumise nimel esimesena haaraksid?

Kindlasti kommunikatsioon, kuigi suhtlemine on minu nõrk lüli. Eks esmase rohu valik sõltu paljuski ka teistest inimestest. Aga kui on möödarääkimised, siis tuleb need lahendada. Film on kollektiivne looming, kus kõik meeskonnaliikmed on loo teenistuses. Kui ma tahaksin teha täiesti oma asja, siis ma ei teeks filmi. Tuleb olla looga kaasas, tuleb aru saada, mida teistel on vaja ja miks. Selles mõttes on filmitegemine olukord, kus mitu kokka peavad ühes köögis hakkama saama.

Üldjuhul hakkab asi logisema siis, kui midagi oli mäda juba enne võttesse minekut. Midagi, millest ei olnud räägitud, aru saadud või millesse kõik osapooled polnud süvenenud. Ja kui siin kommunikatsioon enam ei toimi, siis ei olegi olukorrale mingit rohtu.

Kas projektile on lihtsam jah öelda, kui on olemas eelnev koostöökogemus režissööriga?

Selliseid variante on. Varasema koostöö puhul ei pea kõike seda tühja juttu enam otsast peale rääkima, sest sa juba tead, kuidas režissööri mõttemaailm töötab. Uue inimesega tuleb aga alguses otsapidi kompama hakata, et mõista, kuidas ta mõtleb. See võib küll olla huvitav, aga ma eelistan siiski, et seda protsessi ei peaks iga kord uuesti läbi tegema.

Režissööride tase ja võimekus visuaalselt asju ette kujutada erineb väga. Erinevad nägemused tuleb aga sõbralikult selgeks vaielda. Oluline roll on oskusel oma seisukohti põhjendada. Filmikunstniku töö on oma olemuselt sisuline ja selle õnnestumiseks peab tekkima režissööriga klapp ja ühine hingamine.

Milliseid vahendeid sa kasutad, et oma mõtteid ja ideid väljendada või vaidlusi pidada?

Harilikku pliiatsit. Sõnad on sellised asjad, et iga inimene annab neile isemoodi tähenduse. Sa võid ükskõik kui palju rääkida, pärast selgub ikka, et igaüks on asjast isemoodi aru saanud. Kritseldamisest on teinekord väga palju abi. Joonistamine on üleüldse läbi kultuuride selgemini mõistetav. Just erineva kultuuritaustaga inimeste kommunikatsioonis kaotab rääkimine oma väärtust.

Millised, lisaks väga heale kommunikatsioonile, on veel erialased väljakutsed?

Filmikunstnikud ei ole üldiselt eriti praktilised inimesed. Aga see töö eeldab, et sa suudad olla kahe jalaga maa peal ja samal ajal ka lendu tõusta. Seal on selline sisemine lõhestatus,  olla sedasi maa ja taeva vahel, pidev võitlus, kumb pool peale jääb. Tuleb osata saavutada tasakaal.

Tasakaalu leidmine ei ole raske, kui sa ei lähtu üksnes praktilistest asjadest. Kõik on võimalik, kui ei hakka ennast tsenseerima mõtetega, et millegi tegemine on väga keeruline. Sellest sisemisest vastuseisust tuleb üle olla, lasta tulla sellel, mis tiivustab loomigut, ja lõpuks asi ka ellu viia.

Oled oma elus teinud palju suure produktsiooniga filme, "Tõest ja õigusest" kuni "Novembrini". Mis on sul aidanud võtteperioodil sellist tasakaalu leida, et kaks jalga ikka kindlalt maas oleksid?

Üks oluline abivahend on kindlasti põhjalik eeltöö. Teiseks on vaja leida enda ümber head inimesed, kellele saab toetuda hetkedel, kui endal jalad alt ära lähevad. Kui  meeskonnatöös ei ole tugevat toetusgruppi, pole ka võimalik tasakaalu leida.

Kas Eestis on piisavalt tegijaid, et panna kokku tugev kunstiosakond?

Kindlasti on. Koguni mitme kunstiosakonna jagu. Probleem on selles, et mõnel erialal on neid ainult üks. Ajal mil filmivõtteid on tihedamalt, ei ole iga kord võimalik saada meeskonda sellel tasemel erialainimesi, keda tahaksid. Oluline on, et võtmeisikud, kes aitavad tööd edasi viia, oleksid siiski olemas.

Filmi ja teiste produktsioonide tootmise maht järjest suureneb. Viimasel ajal on olnud väga palju võtteid ja vajalikke inimesi on kogu aeg puudu. Tuleb olla ise targalt valvas, et tagada nende olemasolu.

Kas sinu jaoks on lihtne panna eelproduktsiooni töömahule mingi piir, seda eriti ajastufilmide puhul?

Eelproduktsioonist võtetesse üleminek on tavaliselt sujuv. Osa asju läheb vaikselt töösse ja nendega paralleelselt on veel eelproduktsioonis mõned pikemad protsessid. Selline sujuvus annab väga palju kindlustunnet.

On juhtunud ka nii, et teen vaikselt eeltööd, aga ootamatult tuleb kätte võtete aeg ja asjad tuleb nüüd valmis teha. Kui ilmneb, et esialgsed plaanid ei tööta ja lähevad omadega metsa, siis on asjad sellest hoolimata protsessi käigus põhjalikult läbi mõeldud ning neid teadmisi saab rakendada mujal. Võib ka juhtuda, et on ära tehtud väga palju eeltööd stseenide tarbeks, mis mingil hetkel hoopiski ümber kirjutatakse või välja jäetakse — ka need teadmised jäävad siiski ju tallele. Iga võimalus olla loo maailmas sees ja töötada sellega annab oma panuse, et paremaid otsuseid teha. Eriti nendel hetkedel, kui aega mõelda enam ei ole.

Mõnikord lähevad asjad vett vedama, magada ei saa, süüa saab siis, kui antakse… Mis on see, mis tekitab pärast projekti lõppemist taas tunde, et tahaks veel? Mis tekitab sinus sisemist põlemist?

Jüri Sillart ütles kunagi toredasti, et iga kunstnik tahab olla jumalus või omamoodi alamjumal ning luua oma väikest maailma. Ilmselt sealt hargnebki see sisemine sund, mille eest nii kergelt ei pääse. Teinekord väga ei tahagi uuesti jälle pihta hakata, aga sees näpistab tunne, et selle peab ära tegema.

Millised hetked filmikunstnikuna on pannud sind tundma, et oled saavutatu üle uhke?

Ma ei ole millegi üle uhke. Ausalt. Uhkus on üldse üks halb asi. Ja oma töödes näen ma ainult vigu ja tõden, et praegu teeksin ja lahendaksin neid asju hoopis teistmoodi. See on huvitav, et iga filmiprojektiga õpid uusi asju, lood ja näed uusi maailmu ja detaile nendes. Tunnen, et olen ikka veel nagu õpilane.

Mida oleks eesti filmikunstil praegustel aegadel hädasti vaja?

Julgust rohkem katsetada. Mulle meeldisid üheksakümnendad, kui kõik oli lubatud, peaasi et vahele ei jää. See Metsiku Lääne tunne hakkab ära kaduma. Kõik paigutub üha rohkem raamidesse ja Exceli tabelitesse. Sellega kaob teatav värskus ja meie oma nägu.

Ja võib-olla me ka imiteerime liiga palju teisi. Vaatame, mida mujal tehakse, ja püüame siis samamoodi järele teha. See ei vii ilmtingimata heade tulemusteni.

Kas Sarneti "Nähtamatu võitluse" tegemisel sai kogeda värskust ja eksperimenteerivat filmitegemist?

Jah, kindlasti! See film ei ole veel välja tulnud ja ma ei tea, kui palju seda sobib kommenteerida, aga kindlasti. Nii palju saan siiski öelda, et selle tegemise protsessis oli jõud sees. Loodan, et see filmis sama vägevalt välja tuleb.