Rannarootsi muuseumi kollektsioonis on 12 puupaati. Vees on neist praegu pooled. Naissaare tüüpi kaluripaadi Lilian ehitas Rootsi põgenenud Herbert Rudolf Luther seal pärast teist maailmasõda 1954. aastal, kuid sarnase suurusega paate kasutasid rannarootslased näiteks ka 1944. aasta suurpõgenemise ajal.

Päikesepaistelisel suvepäeval on raske aduda, mida võis tähendada kaluripaadiga sügistormis Läänemere ületamine.

"Ega siis ei olnud, et kui palju võis minna, siis võeti kaasa nii palju kui paati vähegi mahtus ja oli juhuseid, kui paadis oli 30-35 põgenikku korraga," ütles Rannarootsi muuseumi juhataja Ülo Kalm.

Igal muuseumi ekpositsioonis oleval paadil on oma lugu. Praegu rannaaida lae all oleva ruubaga käis üks meditsiiniõena töötanud naine omal ajal iga päev üle Haapsalu tagalahe Noarootsist Haapsallu tööl.

Rannarootsi kultuur ja meresõit on tihedalt põimunud.

"Rannarootslased elasid ju Eesti väikesaartel ja randadel ja eluliselt tähtis roll oli rannarootslaste jaoks nii kalapüügil, kaubaveol kui ka hülgejahil. Ja vastavalt sellele erinevates piirkondades kujunesid aastasadade jooksul erinevad paaditüübid, mida selleks otstarbeks ehitati ja kasutati," selgitas Kalm.

Muuseumi sadam võõrustab näiteks ka naabruses asuva motoklubi meeste viikingipaati.

Tulevikust rääkides on muuseumipere unistus rajada vana kuuri asemele merekeskuse hoone, kus oleks paaditöökoda, rannarootsi restoran, näitusesaal ja õppeklass koos paadisimulaatoriga.

"Praegu on koostamisel Euroopa Liidu projektitaotlus ja loodame, et see saab suvel ka valmis ja esitatud ning kui kõik hästi läheb ehk jõuluvana toob ka otsuse, kas rahastatakse projekti või mitte," ütles Kalm.