EKA galeriis 10. augustini avatud grupinäitus "Kive pehmeks rääkida" vaatleb midagi endast suuremat, mis tihtipeale olevikku ei mahu. Olnud vaimustunud inimese võimest ka kõige jäigematki ja kindlamatki siin maailmas muuta, toob nelik mänguväljale kivisse raiutud uskumusi ja sulatõdesid.

Teineteist EKA õpingute ajal leidnud grupp kunstnikke on kokku pannud hästi koos püsiva terviku, seejuures ilma kuraatori abita ja igaüks oma autoripositsioonile jäädes. Oliver Wellmanni ja Loora Kaubi videoinstallatsioonid – lõõmav tulering ühel ja nõiduslik silla poosis roniv inimfiguur teisel pool galeriid, viskuvad kohe esimestena silma ja määravad ankrutena terve näituse müstilist tooni ja ürgset tõsidust. Selle loori all on aga tänapäeva põlvkonnale väga omane tung kõigutada vana, väänata stagneerunut, küsitleda seda, mida peame tõeks – kive pehmeks rääkida.

Kive pehmeks sosistades

Mattias Velleri kolm objekti, mida käsitleksin ühe eesli-installatsioonina, annavad hästi edasi kogu ettevõtmise meetodit. Installatsioonis "Eesel Eestis" on Veller näiteks välja noppinud hetki Läti Henriku kroonikast, kus teatud kohtades on kunstnik muutnud loo tegelased eesliteks. Nõnda sünnib libakroonika eeslikultusest Liivimaal. Seejuures on eeslid integreeritud tekstidesse äärmise tõsiduse ja meisterliku oskusega: kui ei teaks, ei saaks arugi, et eeslid lugudes ei ole päris. Ehkki see teeb pettuse veel tabavamaks, võib teose mõte jääda kaugeks keskmisele külastajale, kes tõenäoliselt Liivimaa kroonikaid lugenud ei ole.

Üle saali kohtab tuttavat eeslit kolmejalgset puuhobust meenutava figuuri sees, kuhu on loodud miniatuurne "Kodune stseen", viidates religioossele jõulusõime stseenile. Taoline triksterlus, peaaegu muuseas väikeste lühiste toomine millessegi vanasse või pühasse, iseloomustab kõiki näituse teoseid. Kivide pehmeks rääkimine ei seisne mitte suurtes žestides veel suuremate ideede suunas, vaid hoopis väikestes peidetud pettustes.

Teiste tööde vahel põimuvad Sophia Hallmanni skulpturaalsed teosed, mis oma lihtsas materjalitundlikkuses punuvad kogu näituse üheks terveks. Teravad ogad, mida näituse jooksul avastad, on vormitud isomalt suhkrust. Mitte ainult ei ole magusad okkad petteks ja ähvarduseks oksadele peale kasvatatud, vaid ka nende magusus on võlts, kuivõrd isomalt on tegelikult looduses mitteesinev suhkruasendaja. Kui midagi võikski pehmeks kiviks nimetada, oleks see savi või valatud metall, mida kohtab Hallmanni teistes väikestes pehmemates ja teravamates skulpturaalsetes sekkumistes.

Pööripäeva pidulikkuses ei kuule mõtteid

Eelmainitud nõiduslik silla poosis roniv inimfiguur on osa Loora Kaubi videoinstallatsioonist "Käsi ja mõte järgivad kurja teed", mis koosneb videoprojektsioonist ja selle ette asetatud metalltarast. Viimane on dekoreeritud nahast detailidega ja teravate otstega, mis peaaegu et keskmise sõrme ülbust meenutavad. Installatsioon näeb tõsiselt hea välja, ent pakub ka suure hulga võimalikke seoseid vaenuliku arhitektuuri, naiste ühiskondliku rõhutuse, aga ka nõiakunsti teemadega. Patriarhaati teos siinkohal veel ei kukuta, kuid suhestutavat rõhutuse tunnet ja ähvardavat kõhedust tekitab küll.

Oliver Wellmanni installatsioon "Rauen", mis koosneb galerii keskel paigutatud korrapärasest heinakuhjast, läikiva metalloda otsas ja projitseeritud videost heinaringi põlemisest teeb meeleolu rituaalseks. Üldse kogu näitust vaadates tekib kohati tunne, et oled sattunud pööriöö pidustustele. Või õigemini meenutavad teoste visuaalsed viited spirituaalsusele mõne kõheda filmi võtteplatsi, näiteks Ari Asteri õudusfilm "Midsommar", aga sellises versioonis, nagu oleks "Rehepapiga" koostööd tehtud.

Tõsi, on ju ka Jaaniöö kannapöörete, tulevikuennete ja õnne otsimise aeg ning näituse langemine suveperioodile on hästi kaasa aitav aspekt. Ent samal ajal jätavad nii Wellmanni heinakuhi kui kogu näitus puhta valge kuubi esteetikaga sobiva mulje. Vihjed maagiast ja keskajast, mis tänapäeval visuaalkunstis moodsad teemad on, jäävad vaid teesklevateks. Võib-olla jääb selline üliisuäratav vormistus isegi liiga korralikuks, et kive pehmeks rääkida.

Moodne, aga talupoja muredega

Oleme harjunud, et nüüdisinimese eksistentsiaalseid küsimusi varjutab eelkõige tehnomugavusest küllastunud düstoopiaärevus. Kuid aina enam on näha suurte eksistentsialistlike küsimustega tegelevaid kunstnikke pöördumas folkloori, müstitsismi ja rahvaliku rituaalsuse poole.

"Kive pehmeks rääkida" näituse puhul hakkab kogu komplekt mingi kummalise kollektiivmälu ja universaalse talupoja-kogemuse kõditamise läbi lõhnama baltisaksaliku mõisniku-talupoja võimuvõitluse loo järele. Küllap oli see plaanimatu nelja kunstniku käekirja kokku langemise tulem, kuid siiski teeb seejuures rõõmu, et irooniliselt on kunstnikena esindatud kaks eestlast ja kaks sakslast. Nii tundub "Kodune stseen" nagu mõne "Tõe ja õiguse" animeeritud versiooni butafooria, Kaubi video oleks aga nagu mõne eesti rahvusmuistendi adaptatsioon, Wellmanni ja Hallmanni tööd toetavad üldist meeleolu.

Sophia Hallmann, Loora Kaubi, Mattias Veller ja Oliver Wellmann on EKA galeriis saanud hakkama visuaalselt tervikliku näitusega. Õnnestub ka kivide pehmeks rääkimine, aga pigem vaikselt, nõiduslike sõnade läbi. Kiiduväärt on kunstnike tööde lihvitus ja hea ruumiline kujundatus galeriis. Olgugi et võib jääda tunne, et suuri mõtteid, ideid ja kontseptsioone on vaid õrnalt puudutatud ja inimese võimsamaid loitse vaid pehmelt sosistatud, siis tööde kogumi dekoratiivsus suunab vähemalt eesti kultuurituumist tulnud vaataja väga erinevatele assotsiatsioonide jadadele.