Fännitsoonis, kuhu pressipääse mind ootamatult viis (tänan!), andis tugevalt tooni vene keel, mis ei tule küll üllatusena, sest juba lapsepõlvest mäletan, et Depeche Mode seostus ennekõike venelastega ja seetõttu polnud minu esimene suhe selle bändiga mitte muusikaline, vaid pigem ettevaatusel põhinev, seostuv võimalike probleemidega linnaruumi pimedamates nurkades. Absoluutselt bändist sõltumatu seos ning rohke ebaõiglase eelarvamuse põhjustaja. Täna olen ma aga siin, et uskuda rahvaste sõprust või vähemalt seda, et muusika ühendab. Ka mind ja vanemat agressiivse olemisega mehikest, kelle taskuplaskul ilutseb NSV Liidu vapp ja kiri CCCP.

Rahvast on siia kokku tulnud korraliku laulupeo jagu. Natuke meelehärmi on mulle kontserdijärgsetes kommentaarides valmistanud suhtumine, et milleks on vaja Depeche Mode'il üldse mängida mingeid uusi lugusid, see on turundus. Kuulge: turundus on pigem ikka vanade lugude mängimine, tõelised artistid liiguvad alati edasi, et üllatada ennast ja teisi. Depeche Mode on igal kümnendil oma formaadi sees otsinud erinevaid kõlalisi lähenemisi ja mulle just vastupidi meeldib väga, et alustatakse kahe uue plaadi avalooga. "My Cosmos is Mine" ja "Wagging Tongue" tuletavad kohe meelde, kui tugev plaat on ikkagi nende viimane, hiljutine "Memento Mori".

Tumedad ja kumedad lood, mis lähenevad elektroonikale jälle pisut teise nurga alt: "My Cosmos is Mine" on dark ambient'i ja industrial'i radadel kulgev sünge, kosmiliste süntidega kulg, mis on rahvasõbralikest hittidest tõesti üsna kosmilises kauguses, "Wagging Tongue" aga tuletab meelde, et iga elekroonikabänd meie planeedil, kaasa arvatud DM, on oma eksistentsi vähemalt osalt võlgu Kraftwerkile. Algusest peale on selge, et nii Dave Gahani kui ka Martin Gore'i vokaalsed võimed on neid pisut hakanud maha jätma, eriti püüab Gahan kontserdi alguse poole kõrgemaid ja pikema noodiga osi mingil alternatiivsel moel maha laulda, aga see kõik mõjub mulle mingil moel sümpaatsena. Lausa kahju hakkab, mõeldes, et "Memento Mori" tuur on planeeritud kestma järgmise aasta aprillikuuni ja Tallinna kontsert on maailmaturnee 75 planeeritud ülesastumisest alles kümnes. Tõesti loodan, et Gahanil oli vaid üks kähe päev. Pealegi jäi järgnev Soome kontsert üldse ära, nii et hetkeline puhkus sellel veel peaaegu aasta kestval kontsertide kadalipu vältel.

Lisaks tuleb neil toime tulla sisuliselt perekonnaliikme kaotusega, sest aasta eest surnud Andrew Fletcheri muusikaline panus oli küll tagasihoidlikum, aga samas oli ta Gore'iga koos ainus allesjäänud asutajaliige ning tema tähtsust bändi sisekliima kontrollijana ja tasandajana on alati peetud väga oluliseks. Tema lahkudes tuli Gore'i ja Gahani omavaheline (ja tihti üsna keerukas) dünaamika meestel täiesti ümber mõelda. Lein aga ühendab, tulemuseks plaat pealkirjaga "Memento Mori" (ladina keeles surma vältimatust meile, elavatele, meenutav sümbol, metafoor või isegi suveniir) ja lavakeemia, mis tundub endisest rohkem toetuvat vastastikusele lugupidamisele, teatud ettevaatlikkusele (või nagu hapruse tajumisele) ja ka selgelt väga lähedastele momentidele. Fletcherile on kontserdi lõpupoole pühendatud "World in My Eyes", tribuut, mis seisnes lihtsalt selles, et ekraanidele ilmusid suured noore Fletchi fotod, mis ajapikku üksteiseks üle sulasid: kõigepealt tekkisid talle ette prillid, siis aga käsi näo ette. Lihtne, hinge minev ning mitte liialt sentimentaalne või kuidagi olukorda ära kasutav.

Kuulamise kõrval tuleb DMi "Memento Mori" tuuri puhul aga kindlasti rääkida ka vaatamisest, sest ma pole nii stiilset ja puhast lavakujundust tükk aega näinud. Kujunduse keskpunktiks on üle kaheksa meetri kõrge suur M-täht, mis on samamoodi ekraaniks nagu selle taga asuv taust, aga kaks erinevat tasapinda, pluss tähe ümber olev valgusriba lubavad minimalistlike vahenditega saavutada väga palju. Visuaalse poole eest on vastutavad tänaseks juba aeg-ajalt Depeche Mode'i loovjuhiks tituleeritud fotograaf ja režissöör Anton Corbijn ning valguskujundaja Jason Baeri. Ma ei oska nende omavahelist töövahekorda kommenteerida, aga tundub, et corbijnilikule esteetilisele puhtusele oli nüüd lisatud väga julge, aga alati põhjendatud värvikasutus, nii et igal lool oli oma iseloom ning vahel erines see päris põhjalikult ka loo enda või sõnade tekitatud varasemast kuvandist. Üllatav, et Depeche Mode võib enda omaks teha ka nii julged värvid, ilma oma põhilist alusstruktuuri laiali lõhkumata. Suure artisti tunnus.

Loonimekirjas vahelduvad uued lood vanadega, vanad on siiski ülekaalus, aga neist jällegi tuleb mõnest esitamisele vähem tuntud versioon. Ma pole reeglina küll Depeche'i remikside kõige suurem fänn, aga Jacques Lu Conti miks loost "The Pain That I'm Used To" tõmbab oma hüpnootilisusega ikka täiesti kaasa. Vastukaaluks oskaks ainukese nõrga hetkena vast ära tuua selle, kui Martin Gore laulab järjest kaks üsna luukereni lahti riietatud lugu "A Question Of Lust" ja uue loo "A Soul With Me" (mis küll plaadil märksa huvitavamas variandis). Kaks ballaadi järjest on kahtlemata mõeldud ka selleks, et Gahan saaks vahepeal hinge tõmmata (ja taas uut värvi vestiga välja ilmuda), aga komplekt ise ajab nihelema ja lootma, et kett nüüd päris maha ei tulnud. Lõpupoole saab rahvas kätte oma põhihitid "Enjoy the Silence" ja viimasena ka "Personal Jesus". Kui DMil on kombeks laividel vähemalt üks lugu n-ö lappama lasta ja pikkade biiditrippidega pikaks venitada, siis seekord saavad sama kohtlemise osaliseks koguni mõlemad nimetatud lood, mis on muidugi super. Huvitav ja kummaline, et nende laiv-repertuaaris püsib endiselt popi lisaloona ka avaplaadi kerglane süntpopp "Just Can't Get Enough", mis mõjub muu, eriti uue kraami foonil kuidagi kerglasena. See on ju veel lausa Vince Clarke'i kirjutatud lugu, kes Yazoo ja Erasure'iga ka pärast Depeche Mode'ist lahkumist eduka popkarjääri püsti pani.

Lõpupoole annab aga emotsionaalse lõppakordi hittide kõrval minu meelest hoopis Gahani ja Gore'i duett "Waiting For The Night", mida nad on kontsertide lõpupoole kaelakuti esitanud. See on nagu ood neile endile, püsimajäämisele, sellele nende push-pull suhtele, mida nad on nüüd sunnitud uuesti defineerima. Pime lauluväljak mattub telefonitulede merre – ega ju tänapäeval kellelgi enam välgumihklit kaasas ei ole, päris tuli on asendunud digilahendusega – ja tõesti tekib selline tunne, et lauluväljak on elutoa suurune, lihtsalt mõned inimesed on läbi astunud ja toa keskel laulavad kaks djuudi inglise keeles. Täiesti nihestav efekt.

Nende endi sõnul pole nad kunagi omavahel suuremad sõbrad olnud. Äkki lõpuks on see aeg? Nüüd, kui alles on jäänud ainult Dave ja Martin. D ja M.

Depeche Mode'i tracklist

"Speak to Me" (Outro)
"My Cosmos Is Mine"
"Wagging Tongue"
"Walking in My Shoes"
"It's No Good"
"Sister of Night"
"In Your Room" (Zephyr Mix)
"Everything Counts"
"Precious"
"Speak to Me"
"A Question of Lust"
"Soul With Me" (Acoustic)
"Ghosts Again"
"I Feel You"
"A Pain That I'm Used To" (Jacques Lu Cont Remix)
"World in My Eyes"
"Wrong"
"Stripped"
"John the Revelator"
"Enjoy the Silence"
"Waiting for the Night"
"Just Can't Get Enough"
"Never Let Me Down Again"
"Personal Jesus"