Luhatsi sõnul pandi Eesti Telefilm riiulile 2000. aastate alguses. "Tegelikult juhtus lihtsalt see, et mingil hetkel sai raha otsa," tõdes ta ja lisas, et tol ajal oli ERR-il üldse tegemist, et pinnal püsida ning mõisteti, et draamasarja ja tele- ning muusikafilmi ei ole sellisel hetkel mõistlik väga palju raha panna. "Samas on selle kaubamärgi alt valminud näiteks "Siin me oleme", "Mehed ei nuta", "Need vanad armastuskirjad", minu suur lemmik "Küljetuul" ja paljud teised."

Pika ajalooga kaubamärgi tagasitoomine aitab Luhatsi sõnul end rahvusvaheliselt paremini tutvustada. "Kui läheme uusi projekte jahtima, siis hakata selgitama, et tere, me oleme Eesti Rahvusringhääling ja tuleme põhjast, teate küll, kuskilt sealt, kus on põhjapõdrad, aga natukene lõuna poolt, see on võib-olla pisut raske, aga kui sa ütled, et teate, meil on siin Eesti Telefilm, mis on teinud siin üle 600 erineva audiovisuaalteose, siis see lisab automaatselt tõsiseltvõetavust."

Eesti Telefilmi üks suund võiks Luhatsi arvates olla madala eelarveliste, aga mitte madala kvaliteediga filmide tootmine. "Räägime praegu ka filmi instituudi ja kultuurkapitaliga läbi, et panna selja kokku ja teha midagi koos," ütles ta ja lisas, et näiteks võiks see olla väljund noorte režissööride debüütfilmile.

Tema hinnangul peakski ERR-i eesmärk olema toota draamasarju ja ka telefilme. "Me peame tegema draamasarju, sest see on audiovisuaalkultuuri üks osa ja see on vähemalt sama tähtis siis kui "Aktuaalne kaamera"," nentis ta ja lisas, et heade draamasarjade jaoks on meil vaja aga häid stsenariste. "Seetõttu liitusime me Eesti Telefilmi ja ERR-iga äsja ka European Writers Clubi ehk Euroopa kirjutajate klubiga, mida veavad väga tublid ja targad Taani stsenaristid, kes on sarjade nagu "Borgen" või "The Killing" taga," tõi ta välja ja mainis, et see on üks algatus, mille abil nad üritavad Eesti stsenariste edasi aidata.

Seejuures on Toomas Luhatsi sõnul fakt, et kuigi üksinda Eestis filmide tootmine on ka oluline, siis selleks, et midagi päriselt suurt teha, on kaastootmised hädavajalikud. "Selleks, et saada kaastootmiseid, tuleb teha koos teiste riikidega, tuleb teha koos sõltumatute tootjatega mujalt riikidest, tuleb arendada koostöövõrgustikke, tuleb kasutada kõiki oma sõprussuhteid, mis on sõlmitud," rõhutas ta.

"Lisaks tuleb pidevalt mõelda selle peale, et kui me toodame draamasarju, siis see valdkond peaks suutma ka end taastoota ehk siis me peame tootma piisavas kvaliteedis, et suudame seda rahvusvaheliselt müüa ning sellest müügist saadud raha saame investeerida järgmise sarja tegemisse," ütles Luhats ja kinnitas, et välismaal on Eesti sarjade vastu üha suurem huvi. "Praegu tegeleb meie müükidega üks India ettevõte ja nad ütlevad, et andke ainult uusi sarju peale, lisaks on meil tegelikult päris suur huvi tekkinud Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Inglismaalt."

Esimese Eesti Telefilmi projektina valmis koos Ukraina Osnova filmistuudioga telefilm "Jurõk", aga juba on ka uued projektid töös. "Anatoli Tafitšuki käe all valmib telesari "Elu võimalikkusest maal," mis on päris lahe," ütles ta ja lisas, et arenduses on näiteks ka draamasari detektiiv von Fockist, kus tegevus toimub Eesti mõisates. "Lisaks on koostöös Bulgaariaga arenduses triller "Tüdruk Tallinnast" ning Allfilmiga on meil ka paar mõtet, üks, millest ma veel väga rääkida ei tohi, on koostöös soomlastega üks naljakas spordilugu, ja teine on väga tume triller."

Draamade kõrval on Luhatsi sõnul fookus ka dokumentaalsarjadel. "Samadelt tegijatelt, kes tegi "Eesti kirjanduse loo", tuleb sari Eesti ajaloost, mida juhib Andrus Vaarik," mainis ta ja lisas, et samuti on Ilmar Raag veetnud viimased kuud Ukrainas. "Sealt tuleb meil ka tõenäoliselt kolme- või neljaosaline dokumentaalsari."

Hetkel on otsustatud, et juba tuttavad formaadid nagu "Eesti lood" ja portreedokumentaalid Eesti Telefilmi alla ei liigu. "Loogika oleks pigem selline, et kõik uued draamsarjad ja telefilmid tulevad sealt, aga sinna kõrvale ka näiteks ajaloo- ja miks mitte ka loodussarjad."