Konrad Mägi vajas millegi või kellegi maalimiseks, et too poleks ülearu tuttav ja kodune, sest siis võis üllatus ja väike minivapustus olla väiksem. Seetõttu maalis ta sageli inimesi, kes ei olnud eestlased: sakslasi, romasid või juute. Me ei tea, kes see naine on. Oli ta ehk Konrad Mägi hea tuttav, kuna Mägi tundis paljusid juute isiklikult ja rääkis nende seltsis meelsasti juudi anekdoote? Või on ta siiski keegi tundmatu – keegi, kes pakkus Mägile huvi pigem oma välimuse kui millegi muu tõttu?

Siiski tasub tähele panna juuditari poosi ja pilku. Ta on iseteadlik, tema hoiakus on midagi ligipääsematut ja allumatut. Ka tema riietus ei ole nii dekoratiivne kui ülejäänud Mägi portreedel, vaid napp ja lakooniline. Jääb mulje, justkui oleks Mägi näinud just juuditaris kedagi, keda ta tavaliselt naisterahvaid kujutades ei näinud: iseseisvat, emantsipeerunud inimest.

Ja siis veel need pilved modelli taga. Kummaline ümberlülitus, kus esiplaan on realistlik, kuid foon fantaasiaküllane. Toonases salongifotograafias oli see tavapärane: modellil paluti seista mõne maalitud tausta ette ja jäi mulje, justkui oleks ta meie reaalsusega seotud veel ainult poolenisti, sisenedes hoopis mõnda muinasjuttu.