Sõrmed, kuid ilma sõrmusteta. Käed, kuid ilma käevõrudeta. Kaelad, kuid ilma kaelakeedeta. Inimeste näod, kuid ilma kõrkuseta. See kõik on üllatav, sest need inimesed istuvad Eesti Vabariigi ühes kõige silmatorkavamas kohas: Estonia teatri loožis.

Need, kes siia istekohad said, olid kas väga jõukad või olulistel ametikohtadel: presidendid, kindralkubernerid ja teised. Vahel visati ajakirjanduses nende üle naljagi – arvati, et siia looži tullakse rohkem ennast näitama ja eputama, kui teatrit nautima. Kuid vaadake nende inimeste nägusid. Need on tõsised, vaiksed, isegi veidi melanhoolsed. Nad on millelegi väga keskendunud.

Johannes Greenberg maalis sageli Estonia teatri näitlejaid ning lauljaid, kuid rõhutas nendegi puhul mitte glamuuri ja välist sära, vaid pigem sisemisi vaikelusid, hetki iseendaga, süvenemisi. Ka maali koloriit on ühelt poolt justkui kirju, elav, vibreeriv, kuid teiselt poolt sulanduv, vaikne, hillitsetud. Need inimesed on nagu meie kõik, ja see maaliruumgi on rahulik ja mõtlik nagu enamik ruume meie ümber.