Tuba. Siis aknalaud. Siis aken. Ja akna taga maailm. Selline motiiv on kunstis sage: me oleme vaatajatena kahes ruumis korraga, tajume ennast toasolevana, kuid akna taga on paista juba õu.

Aken või aknalaud on piir nende kahe maailma vahel ning kõik, mis asub siinpool, on detailne, nüansirohke. Värvid on kirkad ja eredad ning ma ei räägi ainult lilledest, vaid vaadake näiteks seda väikest vaasi raamatu kõrval. See on klaasist, me tajume seda, kuid lähemalt vaadates märkame, et Aleksander Vardi on kasutanud sellegi kujutamisel värvi.

Nagu oleks klaas, kuid see on illusioon, sest Vardit huvitab värv, tema käitumine ruumis. Kümned eri toonid omavahel dialoogis, segunemas ja kattumas, läbi kõigi kumamas aga kollase eri varjundid. Kollast on raamatukaanel ja tuhatoosil, lillekimpudes ning kardinates, ja natuke isegi õues, kus värvid on palju ähmasemad, vormid laialivalguvamad ning kontuurid hägusad. Sest see on juba üks teine maailm, millest meile antakse edasi ainult aimdus.