Tunnel. Mustavatest puutüvedest moodustunud kaared tihedalt üksteise kõrval, mis juhivad vaataja pilgu tunneli lõpus oleva valguslaigu poole. Ja siis veel üks valguslaik, mingi avaus – hele vari tema ees. Ja veel valgus, mille allikat meile ei näidata, aga mis kumab läbi puulehtede.

Heledal pargiteel pole ühtegi jalajälge ja pinkidel ei istu kedagi. Kuigi ruum sellel maalil on tühi, me ei näe kedagi minemas või tulemas, pole see koht unustatud või hüljatud. Siin maalil on tajuda ootus. Kõik on mingil moel aktiivne: valgus proovib sisse pressida, puud suruvad end kokku, varjud värelevad, kahest avausest võib kohe keegi ilmuda, astuda sisse.

Roman Nyman on maalinud Boboli aeda Firenzes. Eesti kunstnikud töötasid 20. sajandi alguses palju välismaal. Reisisid Norrasse, Prantsusmaale või Itaaliasse ja vahel peatusid seal kuude, isegi aastate kaupa. Neid võlus võõrapärane, eksootiline. Näiteks see lõunamaine valgus, mida me siin maalil näeme: teistsuguse temperatuuriga kui Eestis.

Nyman oli üks Eesti esimesi teatrikunstnikke. Võimalik, et ka sellel maalil pole ta maalinud parki, vaid areeni, teatrilava. Dekoratsioon on paigas. Prožektorid on süüdatud. Kohe võib siin midagi juhtuda.