Suured veidi ebamaised silmad. Kahvatu ja veidi võõras jume, justkui oleks see naine elu ja surma piiril või nagu kumaks temast valgus läbi. Pikad peenikesed sõrmed. Elegantne kostüüm, mis sulab ühte romantiliselt sinise taustaga. Miski siin maalil pole argine, tavaline.

Konrad Mägi maalis harva tuttavat. Nii maastike kui inimeste puhul huvitas teda alati võõrapärane, eksootiline, kättesaamatu. Ja kui modellis ei olnud midagi tema jaoks piisavalt eksootilist, siis muutis ta modelli võõraks ja seeläbi ihaldusväärseks.

Seepärast ei näe me ka naise nägu, psühholoogia ning sellest arusaamine ei paelu Konrad Mägit. Ta imetleb rohkem inimese välist vormi kui tema sisemisi heitluseid, sest sisemuses oleme me ühetaolised pusserdised ja veatu absoluudi lootus on Mägi jaoks vaid välises – meie sõrmedes, meie silmade kujus, meie kahvatus nahas.

Me ei tea, kes see naine on. Kellegi äratundmine ei olnud kunstniku jaoks tingimata oluline. Me saame selle naise kohta teada veel vähem informatsiooni kui tavaliselt Mägi portreedes. Võib-olla on ta keegi tänaval kohatu, kutsutud ateljeesse poseerima, kuid kõige tõenäolisemalt on ta ettekääne – ettekääne maalida taas kord üht teatud kättesaamatut ideaali.