Kõik siin maalil pürgib kõrgustesse, vormid peegelduvad üksteises ja võimendavad. Täpselt nagu ka värvid. Vaadake maali ülemist poolt. See on hele õrna sinise ja valgega täidetud ekraan. Allapoole laskudes liituvad temaga pastelsed mäed ja õhuline järvemaastik, kuid vaatajale lähemale liikudes tõmbuvad värvid tumedamaks, nii et tekib kontrast heledate kauguste ja sügavamat tooni läheduste vahel. Või ka vastupidi: tumedate kardinate vahelt avaneb vaade valgusküllasele ja veidi unenäolisele maastikule.

Maali ülaservas pilved. Kui kogu ülejäänud maastik on liikumatu, staatiline, siis pilved saavad olla dünaamilised, elusad. Kunstnikul on võimalus panna neisse emotsioone, jutustusi. Ants Murakin on maalinud pilved suurteks ja massiivseteks nagu püramiidid. Nad peaksid tekitama ülevust, dramaatilisust. Püramiide on veel. Tumerohelised puud siin esiplaanil, lopsakad ja taeva poole sirutuvad, ja koos kuidagi kolmnurksed – nagu püramiidid. Samasugused on ka need kollased puud siin: väiksemad puud kõrval, suurem keskel, tekib püramiid. Väikesed kolmnurgad on ka üle järve mäeseljandikul.

See ei ole lihtsalt üks maal loodusest, vaid maal ühest hetkest, mil maailm näib olevat korraks tardunud – õhtupoolik, mil päev on vakatanud, kuid mitte veel uinunud.