Lõuna-Eesti, kunstniku sünnipaik ja lapsepõlvekodu. Kuid Mägi ei ole maalinud nostalgilist vaadet kodukandile. Ta ei läinud ilmselt kunagi tagasi sinna, kus ta lapsena oli olnud. Tuttav ei olnud tema jaoks huvitav. Ta tahtis, et maastikus oleks kasvõi natukenegi midagi võõrast. Teistmoodi künkad. Uutmoodi järv. Kus täpselt see maastik on valminud, ei ole teada. Võib-olla Kasaritsas, kus Mägi mitu korda suvitas. Või siis hoopis Valgjärve lähedal. Või kusagil Verijärve kandis?

Kõige olulisem on muidugi maastik. Majad on uputatud näete siia: puude vahele, neid peaaegu polegi. Kogu ülejäänud maal pulbitseb elujõust. Roheline puudesalu paisub ja kõrgub, põllusiilud vahetavad värve kollasest roheliseks ja oranžiks, punaseks, pruuniks. Veepind väreleb, nagu tema sees oleks mingi jõud, see pole Mägi puhul haruldane. Ja järve kaldal kased, vertikaalsed teljed keset maali, mis panevad kogu maastiku ülespoole kõrguma – sinna, kus sõuavad pilved, lopsakad ning kaharad. Mägi jaoks ei olnud loodus kunagi lihtsalt vaatepilt. Loodus oli tema jaoks elujõud.