Konrad Mägi looming jaotatakse erinevateks peatükkideks vastavalt sellele, kus ta parajasti maalis. Kas Norras või Saaremaal, Pühajärve ääres või Capri saarel. Igas kohas muutus Mägi maalimislaad: Saaremaal vaatas ta näiteks loodust lähedalt, intiimselt, võis märgata ja ära tunda isegi üksikuid taimi.

Võrumaal maalides seisab Mägi aga hoopis mõnel künkal ning vaatab maastikku panoraamselt. Me näeme loodust nüüd korrastatud vormina, inimpilgule allutatuna. Mägi ainult ei kujuta, vaid ka lavastab maastikku, keskendudes rütmidele ja kompositsioonile, vormidele ja üleminekutele.

See, mida me käesoleval maalil näeme, ei ole maapind ega ka maastik, vaid loodusvaade. See maal õpetab meile, kuidas loodust vaadata – korrastavalt, loogikat otsides ja luues, visuaalseid naudinguid pakkuvalt, emotsionaalselt. Loodus muutub väärtuslikuks, kui ta suudab inimesega kõneleda, puudutada temas midagi nostalgilist või igatsuslikku.