Pühajärve ääres käis Konrad Mägi maalimas mitmeid kordi. See on võluv paik, terve rida kunstnikke on siit avastanud enda jaoks midagi olulist ja võib-olla ilusat – kuid Mägi tajus siin katastroofi, apokalüpsist, ja katarsist, mis meid võib tabada, kui silmitseme kõige lõppu.

Selle maali peasündmus asub taevas. Lillade, valgete, kollakate, roheliste toonidega plahvatav taevas ei kujuta ühtegi meile teadaolevat ilmastikunähtust. See on Konrad Mägi fantaasia, mis peegeldab tema sisemisi pingeid, aga võib-olla hoopis laiemaid ühiskondlikke muutuseid. Me ei tea, mis aastal Mägi selle teose lõi – võib-olla 1918. aasta suvel, mil siit mitte väga kaugel paukusid kahurid ning võideldi Vabadussõda. Võib-olla on see loodud aga mõnel muul suvel, mil loodus oli täpselt nii idülliline nagu me näeme maali alumises osas.

Kuid miks väändub siis taevas sedavõrd dramaatiliseks? Miks on rahulik dekoratiivne maastik ja plahvatav taevas pingelises konfliktis? Ja kas see kõik on traagiline või hoopis ülev? Kas säärase taeva all tajume iseenese haprust ja tühisust, ning kas see võib meid täita mitte õuduse, vaid hoopis katarsisega? Ja miks tajub Mägi ähvardust, pinget, maailma võimalikku lõppemist just siin Pühajärve ääres, kust Konrad Mägi turvalise ja heatahtliku lapsepõlvekoduni jääb vaid mõnikümmend kilomeetrit? On see maal agooniast, või ülevusest?