Rahulikud inimesed parandavad või puhastavad kalavõrke. Taamal võrgukuurid, veel kaugemal nende koduküla. Inimesed on süvenenud oma töösse, kõik tundub olevat vaikne ning tüüne. Kas pole see kummalises vastuolus taevaga, mis on tumelilla, nagu algaks kohe äike või torm? Kas inimesed ei kuule ega näe, et katastroof on kohe siin? Miks proovivad nad jonnakalt jätkata senise eluga?

Vaata seda siin. 1941. Käes on sügis, Eesti on okupeeritud Saksa vägede poolt ning toimub suur ülevaatenäitus. Richard Uutmaa viib väljapanekule kolm maali, neist üks on siiamaani kadunud ja see maal tema kodukülast Altjast oli peidetud aastakümneid. Miks? Sellepärast siin. 

Sinine särk, must seelik, valged kalavõrgud. Sini-must-valge. See särgi sinine siin maalil ei ole juhuslik, kusagil mujal maali pinnal teda lipusinist ei näe. Ka mehi ei näe. On ainult naised ja lapsed ja siis see üks meesterahvas: kunstnik ise, Richard Uutmaa. Teised on kõik juba ära läinud või ära viidud.

Ent see maal pole dokument. Ta ei püüa jäädvustada kõiki rahutu aja detaile, vaid pigem ehitada veel korraks üles ideaalmaailma: hetke, mil kõik on nii, nagu alati on olnud. Rahulik. Argine. Tuttav. Ja võib-olla isegi viimast korda õnnelik.