Viimastel aastatel on flamenko populaarsus kahanenud ning ta on liikunud peavoolust aina enam perifeeria suunal. Ent kohalikel tegijatel jätkub endiselt jonni flamenkokultuuri Eestis edasi arendada. Kui vaadata aga väljapoole, siis on flamenko endiselt populaarne nii Euroopas kui mujal ja tuntumad artistid tihtipeale ainult välismaal ringi tuuritavadki. Mis aga tõmbab nii paljusid hoopis teise kultuuritaustaga inimesi selle lõuna-hispaania kunsti poole?

Mina sattusin flamenko juurde juhuslikult ning pikalt oli ta minu jaoks hobi. Kõik muutus aga 2020. aastal, kui sõitsin praktikale Hispaaniasse. Nagu paljudega enne mind, sai ka mulle osaks nii võimas kogemus, et otsustasingi edaspidi sellele kunstile pühenduda. Pandeemia tõi mind Eestisse küll tagasi, ent torm minus ei vaibunud ja juba 2021. aastal sõitsin tagasi Sevilla tuntud flamenkokooli õppima. Nüüdseks elan Sevillas juba kolmandat aastat. 

Mis aga üldse on flamenko? Tavaliselt arvatakse, et ta on Hispaania mustlastants. Tegelikult on ta aga täiesti omanäoline Andaluusia kunstivorm, mis koosneb muusikast ja tantsust. Flamenko tekkis 19. sajandil vanast Andaluusia folkloorist, mida hakati interpreteerima teisiti, nö "mustlaste stiilis". 

Huvitav on flamenko puhul see, et ta on algusest peale olnud lavakunsti vorm ehk tema ümber tekkis artistidest kogukond. See seletab ka, kuidas ta on aastatega oma tehnikalt ja ülesehituselt aina edasi arenenud ja keerukamaks muutunud. Ta on professionaalne kunst, artistid pühendavad sellele oma elu ning just seetõttu ongi ta nii paeluv. 

Flamenkos on tantsija laval olnud traditsiooniliselt üksi. Samuti on ta professionaalse kunstivormina nõudnud esitajalt ütleme… professionaalsust, ehk oma ala täielikku valdamist. Seetõttu ongi flamenko oma traditsioonilises vormis improvisatoorne: tablao laval (väiksemat sorti flamenkoteater) saavad ühel õhtul kokku tantsija, laulja ja kitarrist ning nad esitavad koos tunniajase etenduse, ilma et nad enne harjutaksid. Heaks võrdluseks on siinkohal ehk jazz'i-klubid ja sealsed jam'id, kus esitatakse erinevaid lugusid improviseerides. Sama toimub ka flamenko tablaos: lepitakse kokku, mis stiili esitatakse, ja siis "vamo'allá!". 

Milleks siis eestlasele flamenko? Traditsiooniliseks vastuseks on kujunenud, et flamenkotantsu harrastamine parandab füüsilist vormi, muudab julgemaks ja enesekindlamaks ning annab mõnusa koha, kus koos käia. Samuti kuuleb tihti räägitavat võluvatest lõunamaistest rütmidest (flamenkos on tõesti väga omapärased ja keerulised rütmid!) ja sellest, et nii saab tutvuda Lõuna-Hispaania kultuuriga. Kõik see on ka tõsi. 

Aga lisaks huvitavale trennile on flamenkot võimalik nautida ja kogeda ka teisiti. Oma kauge folkloorse päritolu ja hilisema professionaliseerumise tõttu on ta ehk mingil moel sarnane meie oma lavarahvatantsu ja rahvamuusikaga. Tõsi, tegemist ei ole "meie oma Eesti" asjaga, aga kui paljud folkmuusikud ja austajad rikastavad oma loomingut ja muusikakogemust ka teiste kultuuride folkmuusikaga? Või kui mitmed rahvatantsijad on kokku puutunud nn "rahvaste tantsudega"? Olen endise rahvatantsuõpetajana kahe käega poolt oma hoidmisele, aga samuti mõtlen, et miks mitte ei võiks silmaringi avardamiseks Viljandi folgi külastaja muusikakogusse kuuluda ka mõned Camaron de la Isla lood või ei võiks tantsurühmad oma repertuaari rikastada Sevillanasega. 

Flamenkos saab näha ka midagi, mida meie kultuuriruumis, kus tants traditsiooniliselt esitatakse muusikat järgides, ei näe: hetki, kus hoopis asjade kulgu juhib tantsija ja muusikud järgivad teda. Või kuidas omavahel rääkimata liigub 15-minutiline tants ühest sammude, salmide ja kitarrisoolode koordineeritud virrvarrist ühise kauni lõpu poole ja lavalolijad tunduvad justkui üksteise mõtteid lugevat. Tõsi, tablao-etendusi Eestis muusikute puuduse tõttu üldjuhul ei kohta, aga oma flamenkotablaod on olemas näiteks Stockholmis ja Helsingis. Tasub järgmine kord üle lahe sõites külastada ka ühte neist ja näha täiesti ainulaadset etendust, mida ühest õhtust teise korrata ei ole võimalik. 

Samuti on Eestis juba aastaid tegutsenud flamenkoartistid, kes lavastavad mitmekülgseid kaasaegseid flamenkoetendusi ja tahes-tahtmata mõjutab nende loomingut ka põhjamaine päritolu. Seetõttu on sellistes etendustes võimalik kogeda flamenkot, mis ehk oma traditsioonilises vormis võib tunduda algul kummaline ja võõristav, aga on eestlase kunstimeelele "vastuvõetavamas" vormis. Kui traditsioonilises flamenkos on publiku osavõtt julgustavate hüüetega osa etendusest, siis näiteks mõnd eelnimetatud lavastust on täiesti normaalne meile harjumuspäraselt lihtsalt jälgida ja lõpuks tänada esitajat aplausiga. 

Flamenko tähendus minule. Ka minu jaoks oli flamenko algul lihtsalt tohutult põnev ja keeruline hobi, aga nüüd on temast saanud minu elu osa. Vahel ikka mõtlen, et miks just see, nii kauge ja teistsugune kunst? Ent nüüd, olles mitu aastat intensiivselt selle kõige sees, olen aru saanud, et ta paelub mind, sest temas on olulisel kohal minu jaoks põhiline: tantsimine!

Flamenkotantsuga tegelemine ei nõua kindlat kehatüüpi, tema tehnika on keeruline, aga kättesaadav kõigile. Tähtis on iga artisti iseloom, erilisus, tema karakter. Improvisatoorne flamenko on aga jällegi avanud minu jaoks täiesti uue maailma ning pannud mind tantsust ja muusikast hoopis teise nurga alt mõtlema. Lisaboonusena veel see suur ja omanäoline muusikamaailm, mida läbi flamenko tundma õpid. 

Flamenkoartisti igapäev on aga täis üksiolemist. Kuna flamenko on traditsiooniliselt "individuaalala" ehk ettevalmistus esinemisteks käib üksi, siis seal samas treeningsaalis veedad sa palju aega, saatjaks vaid oma mõtted ja kahtlused. Keegi ei ütle sulle, kas on hästi. Oled iseenda juht ja looja ning see panebki tegelikult paika selle, kes jätkab selles alas professionaalselt ja kes mitte ehk kes suudab seda üksildust taluda. Ei ole oluline, kas oled pärit Hispaaniast või mitte, tähtis on see, kui palju sa pühendud. 

Nendest meeleoludest ja tunnetest, mis tekivad siis, kui tunneme end üksikuna, räägib ka minu valmimisel olev lavastus "Soledad". Inspireeritud ongi see nendest pikkadest tundidest üksi saalis ja välismaal elamise kogemusest, kus vähemalt algul võid tunda end täieliku võõrkehana ühiskonnas. Samuti räägin ka sellest kodusest tundest, kui sead viiendat korda nädalas sammud sinna vanasse tehasehoonesse, mis täis erinevaid tolmuseid flamenkostuudioid, et taaskord veeta mõned head tunnid ainult iseenda seltsis. Mis aga paneb inimesi üksildusse jääma, lausa klammerduma selle külge? Sellele otsingi oma lavastusega vastust.