Tartus tegutseva meestearsti Margus Punabi kunstikogu on nii ulatuslik, et talle kuuluvad teosed on pidevalt üleval muuseumites üle Eesti. Kui Punab ise on kunsti kogudes lähtunud väga kindlatest valikuprintsiipidest, siis kuraatorid vaatasid tema kogu hoopis uue nurga alt.

"Me üritasime leida sealt kogust midagi, mida Margus ise ka ei tea, et ta on kogunud, näiteks maastikud. Selgub, et neid on väga palju. Margus ise ütleb, et talle on ette heidetud, et koledaid asju oled kogunud. Punabi kogus on võrdlemisi palju kaasaegset kunsti ja läbi seksuaalsuse ja kliiniliste teemade. Margus ütles ise ka, et nüüd saab inimestele tõestada, et tegelikult on väga ilusad pildid. Sai väga ilus näitus," rääkis kuraator Indrek Grigor.

"Me kinnitame, et kõik, mida te näete, on maastik ühel või teisel kombel. Inimestel kipub sõna maastik assotsieeruma ainult puude ja põõsastega, aga maastik võib olla väga erinev. Ka inimtekkeline tegevus tekitab maastikku, see ei ole ainult puud ja põõsad," selgitas kuraator Peeter Krosmann.

Kunstimuuseumi projektiruumis on aga Tšehhi kunstniku Barbora Kleinhamplová koostöö Chicagos töötanud mistressiga, kelle klientideks olid valged heteroseksuaalsed mehed. Mistress Velvet õppis samas ka ülikoolis soouuringuid ning sai isegi akadeemilistes ringkondades populaarseks sellega, et sundis oma n-ö orje lugema mustanahalist feministlikku teooriat.

"Kui ma päris ausalt ütlen, siis puht eetilises plaanis on mul selle video Tartusse toomisega olnud väike lahkheli enda peas, sest Ameerika mustvalge rassism, milles Mistress Velvet elas ja töötas, seda ei saa eesti keelde tõlkida sellisel viisil. Eesti kultuuri DNA-sse on sisse kirjutatud 700 aastat orjust. Ühelt poolt võiksime väga Mistress Velvetiga suhestuda, aga samal ajal me oleme valged inimesed omal maal, titulaarrahvas. Samal ajal ma suhestun selle valge orjaga selles videos, kes ütleb, et ma saan aru, et mul on mingid privileegid, aga ma ei tea, mis need on. Ma saan tema seisukohast aru. Selle videoga on sisulises plaanis väga keeruline suhestuda, seetõttu mul on algusest peale kogu aeg olnud probleem, et kas ma võin eksponeerida kunstiteost lihtsalt sellepärast, et ta on ilus, ja ingoreerida seda sisulist plaani, milles ta eksisteerib. Seda enam, et filmi tegija oli ise väga teadlik oma positsioonist," rääkis Grigor.

"Ka mul on kogu aeg nagu hirm, et kui ma toon selle musta naise oma Ameerika rassismiprobleemidega Tartusse, siis kohalik publik tuleb ja ütleb, näe must naine. See oht on olemas ja vaevab mind, aga minu arust see video ise on nii kaunis, et ma ei suutnud ka vastu panna kiusatusele see siia tuua," lisas ta.

Näitused on Tartu Kunstimuusemis 25. veebruarini.