"Vanaemad meie kultuuris on pigem selline hästi soe ja positiivne märk olnud. Võtsin selle sümboli ka enda kaante vahele," selgitas Henno romaani pealkirja.

Henno rääkis, et tõuke erinevate seksuaalkuritegude ohvrite lugudest romaani kokku kirjutada sai ta oma sõbralt Daniel Vaarikult. "Ta oli selline mees, kes ütles mulle, et kirjuta sellest lugu, tee sellest kunsti. Kunst kandub kaugemale, kunst kõlab kõvemini kui ükski dokumentalistika – tee seda, mida sa kõige paremini oskad," rääkis Henno.

"Ma olen hästi teadlikult hoidnud sellist autoripositsiooni, et ma ei maali lehekülgedele ühtegi päris ohvrit. See on kümnetest lugudest kokku pandud koondportree," ütles Henno. Raamatust leiab Henno sõnul karmi tegelikkust, kuid mitte ühtegi konkreetset lugu.

""Vanaema" on kindlasti minu isiklik ilukirjanduslik kompensatsioon sellele, et me tegelikult ei näe täna uimastava vägistamise juhtumeid, mis oleks kohtus jõudnud süüdimõistva otsuseni," rääkis Henno ja lisas, et tihti ei jõua juhtumid isegi menetluseni.

Veel tahab Henno oma raamatuga tähelepanu pöörata sellele, et trauma ja vaimsete muredega toime tulemisel on oluline roll ka heal arstil. "See on üks selle raamatu keskne liin, mis toetab seda peategelast ka, et temal on õnnestunud leida üks hea arst, kes hakkab temaga seda trauma teekonda läbi käima," rääkis ta ja märkis, et hea arstita ja liigkergete lahendustega võib trauma talletuda ja lüüa välja muudes isiksuse kihtides.

Raamat viitab ka August Kitzbergi "Libahundile", lisaks kõigele on näiteks peategelase nimi Tiina. "See lugu on mulle põhikooli ajast väga hinge läinud, kuidas külarahvas ajab enda hulgast välja tüdruku, kes on justkui teistsugune. Minu jaoks on need libahundi-Tiinad tänapäeval väga räigete isikuvastaste kuritegude ohvrid, eriti just naised, keda kiputakse süüdistama, kogukonnast välja tõukama."

Henno nentis, et seksuaalkuritegude valdkonnas on kahjuks levinud süüdistada ohvrit. "Ise jõi, ise sattus kuriteo ohvriks – järelikult see justkui polnudki kuritegu," märkis Henno.

"Meil on ühiskonnana oskus pisendada väga raskeid ja traumeerivaid kuritegusid – koolikius, poisid kräunutavad tüdrukuid. Meil ei tule ühiskonna esmatasandil ehk koolis direktorite, õpetajate, kaasõpilaste poolt ühest hukka mõistmist, naerdakse kaasa. See on see taimelava, kust see vägistamiskultuur võrsub," rääkis Henno.

"Minu tööks ongi nende sildade kokku ühendamine, ma ei tohi ise nõustada, ma olen kirjanik lihtsalt. Ma viin inimesed tavaliselt kokku psühholoogidega, juristidega, kes on valdkonnas pädevad," rääkis Henno. "Ma võin rääkida enda kogemusi, aga ma ei või anda nõu, sest harimatu nõu võib teha rohkem halba," lisas ta.

Kui raamatutegelase doktor Kreegi hea vaimse tervise neli sammast on tasakaalustatud toitumine, füüsiline aktiivsus, sotsiaalsed suhted ja piisav uni, siis Henno soovitab lisaks sellele ise heita endalt ka häbiloor. "Julgege rääkida enda lugusid ja tulla toime selle häbi ja sooviga see maha vaikida. Teine asi on õppida neid lugusid vastu võtma sama moodi," märkis ta.

"Ma kirjutasin sinna sisekaanele, et see on pühendatud kõigile, kes on tundnud end mingil hetkel täitsa üksi. See on see koht, millest see romaan algab seal vanaema metsatalus ja see on see kandev liin, see tunne, et sa ei saa kellelgi rääkida – kellele sa räägid siis?"