Sass Henno kirjanduslikule iseloomule pani aluse Miina Härma gümnaasium, kus toonase kohati mässumeelse koolipoisi ebatavalisi kirjatükke ära ei põlatud, vaid võeti mõnes mõttes isegi eeskujuks. Oluliseks mõjutajaks oma kirjanduslikus DNA-s peab Henno Ameerika new-age'i ning sealseid mässajatest ekslejaid, kellega ta ka mõnel määral samastub. "See oli 1996. aasta, kui Chuck Palahniuk kirjutas romaani "Fight Club", mis jõudis hiljem ka kinodesse, ja mind valdas gümnaasiumiõpilasena tunne, et ma tahan teha selliseid filme või jutustada taolisi lugusid nii, nagu nemad pildikeeles rääkisid."

Henno lapsepõlv möödus suuresti raamatute seltsis, ent ta tõdes, et luges sageli salaja. "Ma ei lugenud klassikuid, ma lugesin igasugust jama. Sealt tekkis see vaba aja veetmise vorm. Ma ei istunud arvutis, telekamängud tulid alles siis, kui ma olin juba teismeline," meenutas kirjanik. Huvi kandus edasi kirjutamisse ja 2004. aastal võitis Henno teosega "Mina olin siin" romaanivõistluse. Ehkki karm lugemine, on raamat koolides soovituslik ja sellest sai tehtud ka film.

"Teose fenomeniks on hästi palju õnne ja vaikust toas, kus üks vend karjatab," lausus Henno ja lisas, et just sel hetkel valitses ühiskonnas teatud vaikus. "Enne mind oli neid karjujaid olnud, aga siis oli piisav paus. Ma olin huvitav ja noor, reality show osaleja, kes järgmisel aastal tuli välja romaanivõistluse võiduga."

Enne "Mina olin siin" kirjutamist mõtles Henno, et soovib kirjutada raamatu neile, kes muidu raamatuid ei loe ja kultuuri ei hinda. "Ma kirjutasin oma esimese romaani sellise palju lugenud noormehe käekirjaga ja ei saanud romaanivõistluselt muud kui ära märgitud. Tahtsin "Mina olin siin" puhul teha kõik teistmoodi." 

17 aastat hiljem ilmus raamatule järg "Mina olin siin 2: Tagasitulek", mille kirjutamist Henno ise on juba viimased kümme aastat kaalunud. "Küll ma vingerdasin – ütlesin, et leia mõni noor autor, las kirjutab sellest tänapäeva noorte keeles," ütles ta ja lisas, et otsustas lõpuks siiski ise järje kirjutada

Nüüd tunnistas Henno, et sai hädavaevu kontakti oma raamatute peategelase viha, frustratsiooni ja mittekuuluvustundega. "Kõik need 17 aastat on mind ühiskonnas kätel kantud ja hellitatud, lubatud rääkida kõigile kõigest. See pole koht, kus sa saad vihane olla," tõdes ta. Henno nentis, et mõned seigad tema kirjutistes on siiski piisavalt valusad või tundlikud, et käsikirja ta kohati üle ei loegi. "Saad kontakti mingi halva tundega ja ei taha seda puudutada enam."  

Romaan vägivallast

Teema, millega kohta kohta on Henno korduvalt avalikult sõna võtnud, on vägivald. Enda sõnul soovib ta sellest mingil hetkel ka romaani kirjutada. "Mitte sellisest trafaretsest ja teatraalsest tinglikust krimiromaani vägivallast, vaid sisemisest, mis meist paljudes on. See võrsub soovist end kehtestada ja seda maailma enda ümber kontrollida," sõnas ta. Teemad, millest kirjaniku arvates saaks hästi ka romaani keeles kirjutada, on peresuhtevägivald, koduvägivald, kohtinguvägivald, seksuaalvägivald jne.

Teosed, mis Henno lugejatele päriselt südamesse lähevad ja neid mõnes mõttes aitavad, ei pärine mitte tema romaanide seast, vaid esseistikakogust. "Kui ma kirjutan artikleid stiilis lähisuhtevägivalla retsept ja millest see koosneb, saan tohutult tagasisidet, et see aitab. Ma pole kunagi saanud tagasisidet, et aitäh, "Mina olin siin" on mind väga palju aidanud. Võib-olla mõned kümned kirjad, kuidas lapsevanem alguses kartis raamatut oma võsukesele lugeda anda, ent pärast oli õnnelik, sest laps luges oma esimese raamatu." 

Kui esimesed naerupahvakad ja reaktsioonid sai ta oma tekstidele klassikaaslastelt, siis ühel hetkel ilmus tema ellu Kaur Kender. Kirjanik, kelle tüpaaži eksisteerimise võimalikkusest polnud Hennol varem aimugi. "Ma ei teadnud, et kirjanik võib olla selline, kes sõidab tsikliga intervjuule, käib dressides, suitsetab ja teeb ajakirjanikele labaseid nalju," ütles ta. Kender avas Henno jaoks ukse kirjandusele, mis ei ole tingimata tõsine ja tolmune ning andis indu, et ka temasugune Annelinna poiss võiks olla positsioonil, kus saab end kutsuda kirjanikuks. 

Henno tunnistas, et enda päris palet ei julgenud ta noore kirjanikuna maailmale avada ega tea täpselt siiani, mis temas peitub. Näiteks ei rääkinud ta kunagi oma kodu kogemustest, vaid ehitas juba koolipoisina endale täiesti teise imago. "Tekkisid esimesed hoiakud, et ma poleks emotsionaalselt seotud oma emaga, kes oli minuga vägivaldne," ütles ta.

Sealt edasi liikus ta esimestesse suhetesse ja ehitas n-ö kaitset edasi. "See roll, et ma tahan paha poiss olla, ei olnud teadlik valik. See brutaalsus, ükskõiksus või hoolimatus tuli kaasa ja see on minus siiamaani sees, kuid ma olen nende kihtide alla läinud," tõdes ta. See sama vihane 17-aastane Annelinna poiss tuleb Henno sõnul temas esile mõnes sotsiaalmeedia postituses, kus ta räägib avalikult neist, kes teisi enda ümber ebainimlikult kohtlevad. Samas ei ole see kuvand, mida ta soovib edasi anda oma poegadele. 

Igasuguse vägivalla alguspunktiks on Henno sõnul kontrollivajadus. Kui terves keskkonnas saab inimene turvatunnet, et maailm on ohutu paik, oma vanematelt, siis on kodud, kus sellist hoolt lapsele ei pakuta. "Õpetatakse, et armastus on midagi sellist, kus üksteisega ollakse julmad. Ma arvan, et sellistest kodudest pärit inimesed lähevad ellu ja avastavad, et nad vajavad tunnet, et see maailm on nende kontrollida," rääkis Henno ja lisas, et kui võtame ära vajaduse maailma ja enda ümbrust kontrollida, siis elimineerime ka suure osa vägivallast, sh sõjad ja vajaduse vallutada. 

Henno ei salga, et misogüünne hoiak ja suhe soorollidesse, mis ta raamatutest peegeldub, on mingil määral osa ka temast endast. "Ma olen intellekti pealt otsustanud, et ma ei taha nii käituda, nagu mu instinkt mitte naisi usaldada ütleb. Tegelikult on see mõtlemine, mida me konstrueerime alateadvuses, seoses lapsepõlve ja varajaste suhtekogemustega. Seal ongi kadunud kontroll ja tunnetus, et maailm on turvaline," rääkis ta. "Minus on kõik need samad jooned olemas, mis vajavad otsmikusagara abil kontrolli, kuid ma ei lähe nende impulssidega kaasa." 

Rasketest teemadest otse ja avatult

Ühiskonnas eksisteerivast vägivallast on Henno aastaid rääkinud ja inimeste teadlikkust selle osas tõstnud. Samas on tema konkreetsed sotsiaalmeediapostitused korralikult vastukaja tekitanud. "Kui sa inimesele uut informatsiooni esitad, siis see ei pane teda oma seisukohti muutma. Kui ma sõiman kedagi, kes õigustab pedofiili, siis ma enda meelest annan jõudu kõigile, kes ei julge talle sisse lennata. Ma pigem näitan, et selline hääl on ka kuuldaval," ütles kirjanik. 

Koolides loenguid pidades märkab Henno tihti, kui palju vajavad noored inimesed tunnustust oma perelt, kellelt nad sageli seda ei saa. Teemad, millest Henno õpilastega räägib, on suuresti avamata ja tabud, näiteks seksuaalsus ja enesemääramisõigus. "Ma olen alati öelnud seda, et ma ei saa päästa praegust põlvkonda, aga kui räägin piisavalt, et oma tundeid tuleb väljendada ja neid ka turvaliselt vastu võtta, siis võib-olla järgmised põlvkonnad kasvavad üles kuskil skandinaavialikumas riigis, kus on okei olla õrn ja haavatav."

Henno näeb seda, et täiskasvanud ei arvesta laste tunnetega, ka igapäevaelus ning see võiks olla koht, kus nii vanemal kui ka tema lapsel on võimalik müüri enda ümber kahandada. "Kui laps kukub ja vigastab oma põlve, siis ütle talle, et ta hirm on adekvaatne ja lohuta teda sellega, et tal on valu, mis on päris," sõnas Henno.

Esimene osa kognitiivsest dissonantsist tekibki kirjaniku sõnul siis, kui laps peab oma päris tundeid alla suruma. "Tihti on vanemal endal raske oma lapse valu omaks võtta, sest ta ise käitus lapsega valesti. See on suur tugevus, kui me õpime kodudes vabandama ja vigu omaks võtta. Kui me lapsepõlves näeme, et vigade omaks võtmisele ei järgne karistust, siis ma arvan, et meil kasvab üles põlvkond inimesi, kes julgeb tunnistada oma vigu."

Ka armastuse pealt on tema sõnul võimalik kirjutada, kuid ka seal peab olema mingi vastasjõud. "Kui me näeme lugusid, kus kõik on maru hästi, siis me teame juba alguses, et nii see jääda ei saa. Narratiivid puudutavad meid siis, kui ähvardatakse millestki ilma jätta või need tekitavad meis hirmu või lootust."

Kultuurisoovitus. Tõnu Õnnepalu juubeliks valminud juubelisaade "Õnnepalu aeg". "Ta on üks Eesti kirjanik, keda ma väga austan ja kes on jätnud oma jälje ka selliste karmide ning tahumatute vendade südamesse nagu Kaur Kender. Soovin selle kultuurisoovitusega talle palju õnne!"