Juba kaheksa-aastaselt kirjutas Hans Christian Aavik esimesed viisijupid, heliloominguga tegeleb hinnatud noor viiulisolist siiani, ehkki ajanappuse tõttu on see jäänud tagaplaanile. "Kui kodus käisid mõned sõbrad, kes oskasid pilli mängida, siis võtsin kätte ja kirjutasin teose, et vaadata, kuidas muusika tõeliselt sünnib. See oli ääretult äge," rääkis ta.

Aaviku sõnul on viiulimängus midagi niivõrd erilist, mida heliloominguga teha ei saagi – pilli välimusest selle mängimise keerukuseni. "Mulle meeldib vaadata, kuidas inimene teeb midagi tõeliselt hästi. Sel ajal mulle meeldis vaadata viiuldajaid ja mõelda, et selline tahan ma kunagi olla."

Kevadel võitis Aavik, kusjuures seni ainsa eestlasena, esimese preemia mainekal Carl Nielseni konkursil Taanis. Noore muusiku sõnul on taolistest konkurssidest osavõtmine tähtsamgi kui võidetud auhinnad. "Seda, mida üks noor inimene suudab konkursikavaga ette valmistada, ei suuda ta üheski teises hetkes," rääkis ta, lisades et selliste konkursside kava on niivõrd mahukas, et ettevalmistus lähebki palju rohkem süvitsi.

Samas võib see kujuneda ka üsna suureks peavaluks. "Kui sain kutse nende 24 sekka, kes sinna valiti, hüppasin rõõmust, aga siis hakkas harjutamisperiood ja mõtlesin, miks mul on vaja sinna konkursile minna – see on nii suur pinge," tõdes ta. Konkursi ajal tekkis tal enda sõnul sisse teatud rahu ja vaatamata sellele, et tegu oli ühe pingelisima perioodiga muusiku elus, on ta seda juba igatsema hakanud.

Instrumendil peab olema inimlik hääl

Eesti Pillifondilt on Aavikule kasutamiseks lubatud Vladimir Sapožninile kuulunud umbes 1610. aastal valmistatud viiul. Itaalia meistri Giovanni Paolo Maggini valmistatud pill on niivõrd rariteetne, et peaks Aaviku sõnul kuuluma hoopis kuskile muuseumisse. "Ma arvan, et selle pilli teeb eriliseks just kõla. See on tummine, mehine kõla. Ma olen alati otsinud pillides midagi, mis teeks sellest inimliku hääle, sellel pillil on see olemas," ütles ta.

Tänapäeva pillid pole Maggini valmistatuga võrreldavad, Aaviku sõnul on just vana puit see, mis annab pillile omapärase kõla. "Ma loodan, et tänapäeva pillimeistrid suudavad kunagi jälile saada sellele kõlale või siis suudetakse teha pillid, mis hakkavad kohe kõlama. Aga on ikkagi vaja, et puit saaks veidi settida."

Erakordset pilli on ta saanud mängida ka üpris ebatavalistes kohtades, nende seas näiteks haiglad, vanadekodud ja isegi vanglad. Organisatsiooni Live Music Now kaudu on Aavik saanud viia muusika kohtadesse, kuhu see muidu ei jõuaks. "Ma ei osanud veel hästi saksa keelt ja kui üks kontserdikorraldaja küsis, kas sooviksin esineda kohas nimega Gefängnis, ütlesin et loomulikult ja olin väga rõõmus. Pärast guugeldasin ja sain aru, et see tähendab meestevanglat," meenutas muusik. Kuigi esialgu tundusid justkui filmist pärit oranžides riietes mehed hirmutavad, oli see Aaviku üks erilisemaid kontserte. "Nad olid nii kohal ja nii tänulikud," rääkis ta.

Muusika ebamaisus

Aaviku sõnul on muusika midagi jumalikku, millega käib kaasas täiesti muu dimensioon. "Kui mõelda kasvõi näitele, et on kaks esitajat, sama kontserdisaal, samad noodid, aga üks liigutab rohkem kui teine. Asi pole nootides, vaid milleski, mis on selle muusika taga. Ma arvan, et muusika ei tule meist enestest, vaid kõrgemalt," ütles viiuldaja. Sellest tulenevalt on muusikal ka tema sõnul võime inimesi ühendada: see on justkui universaalne keel, millest iga inimene kohe aru saab. "See on midagi nii vahetut," sõnas Aavik.

Baptistide perekonnast pärit muusik teeb alati hea meelega ka teenistustel kaasa. "Minu jaoks on jumal sama reaalne kui muusika. See on midagi, mida me tajume – nagu õhk, mida hingame, aga ei näe, või tuul, mis käib meist läbi. See on samuti kogetav ka teenistusel muusika kaudu," märkis Aavik, kes enda sõnul musitseerib sama vaimsusega nii teenistustel kui ka kontserdisaalides.

Aasta tagasi andis Aavik välja oma esikplaadi koos enda muusikalise partneri ja praeguseks värske abikaasa, pianist Karolina Aavikuga. Plaadi nimi "Aeternus" peegeldab püüdlemist igaviku poole ning läheb noorele interpreedile väga korda. Plaadil kõlavad nii Bachi, Schuberti kui ka Pärdi teosed.

"Nad on tõesti heliloojad – jätame Pärdi korraks kõrvale –, kes on need esimesed sada aastat üle elanud ja meil on tunne, et nad elavad üle ka järgnevad tuhat aastat. See on tõesti üks igaviku teekond. Samuti on see Pärdi muusikaga. Nad kõik räägivad kõrgemast jõust, kõigest sellest, mida sõnadega ei saagi selgitada," ütles Aavik.

Ajastuga Aavik end aga ei piira ja muusikat meeldib talle esitada igast ajast. "Helilooja peegeldab alati seda ajaruumi, kus ta hetkel on, sellepärast ma arvan, et inimestele on vaja just läbi nende heliloojate peegeldada seda, mis hetkel toimub."

Aavik on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli, pärast mida suundus ta õppima Frankfurti, mis võlus teda ajaloo ja traditsioonidega ning inimestega, kes seal neid väärtusi kannavad. Praegu täiendab muusik end Saksamaal Kronbergi Akadeemias. Muusikakeskkool andis tema sõnul ka inspiratsiooni kaugemale vaadata, sest eesti õpetajad on välismaal toimuva suhtes väga avatud.

Värske MUBA valmimist on ta jälginud ka ise Saksamaal olles ja peab uut õppehoonet oluliseks lüliks noore artisti kujunemisel. "See on tõesti fenomenaalne koht, kõik need saalid, mis seal on…Ma arvan, et ühel noorel muusikul on väga oluline, et ta saaks just sellistes saalides õppida ja mängida," ütles Aavik.

"Kui muusik peaks ainult sellises saalis harjutama, kus ta tunneb end kui riidekapis, siis see jätab sisse mõned halvad harjumused. Kui inimene saab harjutada suures saalis, mõelda, kuidas on ajavõtt just siin, kuidas on lõpetamine, mis atmosfäär jääb pärast lugu, need on kõik aspektid, mida saab teha ainult parimates saalides ja nii tore, et noored muusikud saavad seda tänapäeval selles uues majas teha."

Keerukas sooloartisti teekond

Praegu on Aavik keskendunud solistirollile ja esialgu ühegi orkestriga liituda ei plaani. Ehkki ka orkestris mängimine on tema sõnul äge ja võimaldab jõuda kaugele, meeldib talle just sooloartisti repertuaar. "Saan tunda end kõige vabamalt, kui ma mängin sonaati, viiulikontserti või midagi sellist. Mind on alati tõmmanud just see pool," tõdes muusik.

"Mida rohkem ma olen välismaal käinud ja näinud seda maailma, näen, mida oleks Eestis vaja. Eestis on võib-olla selline infopuudus veidikene – on mingi arusaam, kuidas asjad välismaal käivad, aga tegelikult see maailm on tõesti väga tihe. See konkurents on äärmiselt suur ja seda ka Kronbergi Akadeemiasse," ütles Aavik, kel oli eesmärk sinna õppima jõuda viimased viis aastat. "Ma olen sellise rumala optimismiga ja arvan, et kõik on võimalik."

Enda tugevusi on Aavikul keeruline ritta sättida, ent edu võti on tema sõnul pidev harjutamine. "Võib-olla on see fraasiloogika leidmine, mis on minu jaoks ülioluline, see vibraato kasutus ja see, et ma juba väiksest peale üritasin leida oma häält viiulimängu kaudu," sõnas muusik. Oli ka perioode, kus ta üritas kedagi matkida, ent need ei ole tema sõnul kunagi hästi mõjunud. "Me, muusikud, peamegi tegelema sellega, mis meie mängus on see, mis meid teistest eristab. Peame leidma nii oma tugevused kui ka nõrkused."

Ka karmid harjutusperioodid on muusiku jaoks tavapärased ja kohati lausa olulised. "Töömaht on väga suur ja kõige parem on, kui ma ise suudan endale sisestada, et see töö on vajalik teha ja keegi teine ei pea mind selleks sundima. Seda kindlasti oli, kus mind sunniti, et ei lähe tõukerattaga välja sõitma, vaid on vaja harjutada," ütles Aavik. Äratundmine tekkiski muusikakeskkoolis, kus Aavik oma "üks miil rohkem" mentaliteediga nihutas piire tavapärasest õppimisest palju kaugemale.

Ka teistele noortele muusikutele paneb Aavik südamele, et harjutamine on üks kõige olulisem aspekt muusiku jaoks. "Olge analüütilised, mõelge läbi absoluutselt iga minut, mida te teete harjutusruumis, sest õpetajaga oleme koos võib-olla kaks tundi nädalas, aga ise on neid tunde palju rohkem. Lõpuks see, mis seal harjutusruumis üksi saab tehtud, mängibki väga suurt rolli," nentis ta.

Ühel hetkel hakkas Aavik muusikateose teksti suisa ilma pillita pähe õppima ning peas ette kujutama, kuidas oleks seda sõrmedega mängida. "Sõrmi ma ei kasutanud, sest muidu see oleks läinud lihastesse, ma tahtsin, et see oleks ainult peas," ütles ta. Nii sai Aavik nädalaga ühe Mozarti kontserdi pähe ja nädala lõpus pilli kätte võttes oli see tal ka juba sõrmedes. "Kui me teeme selle töö enne, kui lähme viiuli või üldse mingi pilli juurde, siis me säästame kaks-kolm kuud aega, mis muidu kulub harjutusruumis."

Eesti viiulirepertuaar on Aaviku sõnul üsnagi mahukas. Hiljuti kandis ta ette värske Rasmus Puuri viiulikontserdi, hea meelega mängib ta teoseid ka Eduard Tubinalt, Eduard Ojalt, Heino Ellerilt, Erkki-Sven Tüürilt ja Arvo Pärdilt. Carl Nielseni konkursil mängis ta lisapalana teose Ester Mägilt, mis ka žürii südamesse jõudis. "Enamus inimesi mängisid mingit virtuoospala, kus sai näidata, et sõrm jookseb, ja see oli ka minu esimene mõte. Lõpuks otsustasin, et miks mitte näidata midagi Eestist. Väga paljud tulid pärast ütlema, et see oli üks erilisemaid teoseid, mis mul kavas oli," meenutas Aavik.

Hiljuti esines Aavik esimese viiulina unikaalses orkestris* , mis koosneb Euroopas õppivatest noortest Eesti muusikutest. Energia, mis selles orkestris pulbitseb, on Aaviku sõnul midagi täiesti erakordset. "Mulle väga meeldib orkestrit juhtida, aga me oleme tegelikult kõik koos, ja selles orkestris ma vägagi tunnen seda. Ükskõik kus keegi on, me kõik teeme sama asja sama kirega."

Kultuurisoovitus. Steven Isserlise raamat "Robert Schumann's Advice to Young Musicians". "Soovitaksin seda raamatut kõigile noortele muusikutele. Schumann kirjutas kunagi väga palju mõtteteri noorele muusikule ja Isserlis on need kirjutanud lahti ja mõelnud sellele, kuidas need panna tänapäeva," ütles Aavik. Teise kultuurisoovitusena kutsub ta 21. jaanuaril toimuvale Tallinna kammerorkestri kontserdile MUBA saalis, kus ta ise ka üles astub ja mille kava on tema enda kokku pandud. "Toetame kultuuri ja hoiame kokku, sest kui ka meie kokku ei hoia, siis kes veel," lausus Aavik.

* Eesti Rahvusringhääling salvestas selle orkestri esimese ülesastumise, mida näeb 28. septembri õhtul ka ETV-s ja rahvusvahelise muusikapäeva õhtul ehk 1. oktoobril ETV2-s.