Endale olulisimatest õpetajatest meenutab Liina Olmaru õpetaja Oravat Rakvere I keskkoolist. Isegi nüüd, aastaid hiljem, mäletab Olmaru selle õpetaja juures pea igat detaili. Tema sõnul on need mälestused alles tänu sellele, et õpetaja tundis sügavat hoolt Olmaru vastu. "Ta kasutas isegi mu poole pöördudes hellitusnime," rääkis Olmaru, kelle eesnimi on tegelikult Liina-Riin, ning keda õpetaja Orav kutsus Triinu-Liinuks. "Ta tegi seda sellise kergleva mängulisusega ja see meeldis mulle väga."

Samalt õpetaja Oravalt on Olmaru enda sõnul saanud tiivad. "Ma küsisin oma vanema poja käest, kas tal on häid õpetajaid. Ta nimetas paar nime ja tõstis ühte eriti esile – ta ütles, et tal on tunne, et see õpetaja on temast isiklikult huvitatud," rääkis näitleja ja lisas: "mul on tunne, et kui õpetaja on õpilasest isiklikult huvitatud, annab see õpilasele tiivad."

Liina Olmaru teekond näitlejaks algas Vanemuise Draamastuudios Jaan Toominga juhendamisel. Toona 18-aastast Olmarut paelus Toominga juures enim tema erakordselt avar ja rikas isiksus. "Ta on läbi oma tööde ja kogu elu küsinud, mis on inimese koht siin universumis. Milline on meie tsivilisatsiooni mõte nende miljardite galaktikate taustal. See küsimus puudutas mind väga sügavalt," tõdes Olmaru, kes enda sõnutsi küsib neid küsimusi siiani nii oma näitleja- kui ka õpetajatöös. 

Tööd pedagoogina on Olmaru teinud juba viimased kümme aastat. Püha Johannese kool, kus ta praegugi töötab, sai Olmaru sõnul ellu kutsutud ühe sõpruskonna vaimse loomingulise aktina. Kui ta kooli algusaastatel tööle kutsuti, oli tundmus ühe kooli sünni juures olemisest naisele erakordselt põnev. "Minus oli tekkinud teatav küpsus, sest sellist kutset vastu võttes pead olema jõudnud enda sees mingid asjad läbi mõelda ja läbi kogeda. Ma otsustasin võtta selle vastutuse," sõnas Olmaru. 

Suheldes enda kooliealiste lastega, nägi Olmaru neis väga suurt teadmiste janu ning sellega paralleelset ka teatavat õrnust. Seetõttu soovis ta oma lastele leida kooli, kus oleksid inimesed, kes neist päriselt hoolivad. "Kuna see sündiv kool oli oma pedagoogika rajanud justnimelt sellisena – me kutsusime seda armastuse kooliks – tekkis mul niisugune äratundmine, et sellist asja on inimolendil hädasti tarvis. See oligi see küpsus."

Koos õpetajaametiga Püha Johannese koolis läks Olmaru Tallinna Ülikooli eripedagoogikat õppima. Kooli lõpetades sai talle selgeks, et eripedagoogika siiski tema kutsumus pole, ning ta oli selleks hetkeks väga huvitatud just Püha Johannese kooli inimeseõpetuse formaadist. "See pakkus mulle sügavat rahuldust ja loomingulisust rõõmu. Sain aru, et selleks, et seda teekonda toetada, on mul vaja üht teist valikut – ma otsustasin valida usuteaduste instituudi kristliku kultuuriloo."

Kogemuste jagamine läbi õppetöö 

Kooli algusaastatel jäi Olmaru kanda väärtuskasvatuse õpetamine. Kui algselt planeeris ta ainele läheneda draamaõppe kaudu, mille tunde ka mõne kuu vältel läbi viis ning mis õpilaste seas väga menukaks osutusid, sai ta peagi aru, et pidevalt ülierutatud seisus olevad esimese klassi lapsed vajavad hoopis rahu. "Elu andis sellise võimaluse, et meil oli planeeritud üks teatrikülastus – lapsed pidid minema VAT teatrisse "Tsaar Saltaani" vaatama. Ma otsustasin neile enne selle värsspoeemis loo ette lugeda ," rääkis Olmaru ja tunnistas, et esialgu muretses ta, kuidas lapsed loo vastu võtavad. Enda üllatuseks koges ta klassiruumis midagi tõeliselt vapustavat. "Ma nägin, kuidas nad sellesse loosse sisse läksid ja kuidas see teekond nende näoilmetes peegeldus, kuidas kõik need sündmused said justkui nende kogemuse osaks. See polnud enam niisugune intellektuaalne vastuvõtt, vaid kogemus," sõnas ta. 

Olmaru sõnul on igasuguse hariduse, kasvatustegevuse ja pedagoogika keskne küsimus, kes või mis see inimene siis ikkagi on. Kristlikus antropoloogias ja Püha Johannese koolis käsitletakse Olmaru sõnul inimest mitte isetekkelisena, vaid Jumala looduna. "Inimene on loodud armastusest ja armastuse jaoks," ütles ta. 

Puškini "Tsaar Saltaanist" sai alguse ka see, kuidas Olmaru edaspidi oma inimeseõpetuse tunde üles ehitas. Ta hakkas otsima lugusid ja kasutama narratiivpedagoogika võimalust, mis annaks õpilastele teatud kogemusi. Sellele eelnes aga suur eeltöö – kirjanduse läbitöötamine ja selekteerimine, programmi kokkupanek ja muu selline. "Neid lugusid, kust sa leiad tõelist elutunnetust ja sellist atmosfääri, kuhu tahad lapsed kaasa kutsuda, pole ülemäära palju," tõdes naine. Kui esimestel aastatel polnudki niivõrd vaja mõelda tehnikatele, kuidas neid kogemusi edasi anda, lapsed lihtsalt tulid ise kaasa, siis mida aeg edasi, seda rohkem on muutunud ka õpilaste olukord. "Keskendumisraskused on iga järgmise lennuga aina enam päevakorral. Pidin aru saama, et kui varem polnud vaja tähelepanu koondada või oli vaja seda minimaalselt teha, siis nüüdseks on mul ka sellist kogemust, et mul on ees klass, mis on tõesti nagu metsik ratsu ja ma pean teda taltsutama."

Kuldreeglit sellises olukorras pole. Olmaru käitub enda sõnul intuitsiooni pealt ja töötab energeetikaga, mis ei ole mitte agressiivne, vaid hoidev, kuigi intensiivne. "Mõnikord ma muutun võib-olla selliseks poolmüütiliseks olendiks, kellel on silmad igal pool, kes näeb kõike ja kes haarab need lapsed oma energeetilisse välja. Aga kuna ma olen veendunud, et pedagoogika on esmajärjekorras suhe, siis kõige tähtsam on luua nende lastega suhe. Ja selle suhte loomise nimel ei põrku ma mitte millegi ees tagasi." 

Olmaru kirjeldas, et ta on suhelnud lastega kui inimestega ning keerulisemate õpilastega nelja silma alla rääkinud ja tundnud nende vastu siirast huvi. "Sageli teevad sellised vestlused imet," ütles Olmaru, kelle õpetajaarsenalis veel muidki nippe ja trikke, kuidas keerulistes olukordades õpilaste tähelepanu koondada. "Näiteks olen õpetanud neid sõrmedega vilistama, roninud laudade peal ja otsinud kuskilt vahelagedest mingisuguseid pastakaid, mis sinna visatud on ning organiseerinud lastest meeskonna, et nad hoiaksid mu tooli. Olen sellist meeskonnatööd viljelenud," märkis ta. 

Püha Johannese koolis on Olmaru ja ka teised õpetajad seda meelt, et pedagoogiline suhe on justkui armastussuhe ilma igasuguste sentimentaalsete tähendusteta. "Kui ma ütlen armastussuhe, pean selle all silmas teise isiksuse sügavat aktsepteerimist, huvi tema vastu, tema kuulamist, tajumist ja jälgimist ning kogu selle teadmise arvestamist õppetöös." 

Julgus olla avatud

Olmaru kõrvutab õpetamist ka teatritööga, tema sõnul on mõlema puhul suur sarnasus nn stardipositsioon – õrn hetk, mil toimub inimese loominguline avanemine. "Ma olen kasutanud metafoori, et loominguline avanemine on justkui kikivarvukile tõusmine. Sa kasvad endast kõrgemaks, loobud hetkeks sellest kindlast ja tuttavast jalgealusest ja sirutad end viimse võimaluseni välja. Siis avaneb su pilgule täiesti uus vaade ja see saab su kogemuse osaks," lausus Olmaru. Sel ülima sirutuse hetkel on inimene tema sõnul ääretult õrn ning tema tasakaalupunkt kergesti hävitatav. "Piisab ühest sõnast või väikesest müksust, kui juba selle tasakaalu kaotad." Taolise õrnuse hoidmiseks saab koolis vastava keskkonna luua pedagoog ise, kes oma häälestusega protsesse juhib. 

Ka tema õpilased käivad sageli teatris oma õpetajat vaatamas ning sellele järgnevad ka huvitavad arutelud nii tükist kui ka näitlejatööst. "Ma pean ütlema, et ma olen väga palju plusspunkte saanud," naeris Olmaru. "Mis puudutab näiteks Theatrumi "Joobnuid", siis see on muidugi suuremate laste tükk ja minu õpilastest on ka seda üks näinud, aga seal on see silmini täis olek kujundi teenistuses. Ja sellest kujundist oli juba väga huvitav selle õpilasega vestelda," rääkis ta.

Õpetamise käigus tuleb Olmarul paratamatult enda õpilastele vahendada ka väga ränkasid sündmusi, mille keskel me iga päev elame. Tema sõnul on see küsimus kannatustest ja nende mõtestamisest ning selgitustest olulisemgi on südamehoiak, et nende sündmustega on võimalik toime tulla. "Ma mäletan enda kujunemise lugu, kui mind 13- või 14-aastaselt tabas niisugune tunnetuslik teadmine, et ükskõik, mis minu või mu lähedastega või lähemas plaanis mind ümbritseva maailmaga ka ei juhtuks, ei saa see kunagi olla kõige hullem," rääkis ta. Tundmust, et kõigega on võimalik toime tulla, nimetab ta baasturvalisuseks või -usalduseks maailma vastu, mille juured asetsevad sügaval lapsepõlves ning on seotud lapsevanema ja lapse omavahelise suhtega. "Me pedagoogidena saame seda tunnetust kas süvendada või lagundada ja selle ehitamine ongi võib-olla see, millele ma keskendun," ütles ta. 

Õpetajatöö suurt missioonitunnet varjutab tihti läbipõlemine, mis Olmaru sõnul tuleneb õpetajate liigsuurest töökoormusest. Koolitunnile eelneb üpris suur ettevalmistusprotsess, kuhu õpetajad palju oma energiat panevad ning mis sageli tuleb puhkuse või perega koosolemise arvelt. "Õpetaja tunnikoormus peaks oluliselt vähenema," leiab Olmaru, lisades et veel üks suur põhjus, miks noored koolidesse tööle ei taha tulla, peitub ka väga väikses palgas. "Kui noored tahavad palka, millega oma pere ülal pidada, siis nad peavad seda niigi suurt tunnikoormust veelgi suurendama," sõnas naine. Reaalsus koolides on tema sõnul ka see, et väga palju on õpilasi, kellel on keskendumis-, tähelepanu- või ärevushäired, depressioon või nutisõltuvus ning selliste õpilastega tegelemine nõuab õpetajalt veelgi rohkem energiaressurssi. 

Kultuurisoovitus. Maarja Unduski "Ellen Niit. Heleda mõtte laast". "See oli mulle üks viimaste aegade suurimaid lugemiselamusi. See on kultuuri- ja ajastulooliselt erakordselt rikas, aga vähe sellest, ka kunstiteosena ülimalt puudutav," rääkis Olmaru. Teise kultuurisoovitusena kutsub ta kõiki haridusest huvitunuid 20., 21. ja 22. oktoobril toimuvale hariduskonverentsile "Olla inimene", mida Püha Johannese kool korraldab koos Arvo Pärdi keskusega.