USA-s Mississippis käis Ling avastamas bluusi lätteid ning koos Herbert Murdi, Väino Laisaare ja Madis Aesmaga valmis sellest ka reisisaade "Mississippi hääled", mis peaks televaatajateni jõudma veebruari lõpus. Ameerikast on muusik enda sõnul mõelnud enam kui kümme aastat, huvi riigi vastu tekkis tal 16-aastasena Kolumbias vahetusaastal olles.

"Sain elada aasta aega Bogota linnas, kümne miljoni kolumbialase seas ühes Kolumbia peres. Ma arvan, et see kogemus nii õrnas eas ja kujunemise ajal oli minu jaoks määrav. Ma sain sealt mingi Ameerika maitse kätte ja see meeldis mulle," sõnas Ling.

Suure kirjanduse austajana käis Ling Mississippis ka Mark Twaini jälgedes. "Tema eluloolised mälestused ja kõik see, kuidas ta Mississippist on kirjutanud ühe tegelase, seda ma seal ka nüüd nägin," ütles muusik. Ehkki Ling tõdes, et Mississippi jõgi on nüüd üsnagi kammitsetud ja inimese poolt kaldakindlustuste vahele surutud, saab jõe võimsusest siiski aru. "Mississippi jõgi on loonud kõik selle, mis jäi meie teele, alates New Orleansist kuni Chicagoni."

Rahvaste muusika

Koos käidi kohtades, kus bluusi oli väga palju – baarid, klubid, festivalid – ja kuulati nii standarditeks muutunud lugusid kui ka väga erisuguseid laule. "Bluus on Mississippi osariigi üks põhilisi ekspordiallikaid ja aitab väga palju seda maalappi edasi. See on bluusi sünnikodu ja inimesed üle maailma hindavad seda muusikat väga palju," nentis Ling.

Omaette küsimus on, milliseks on bluus tänaseks päevaks muutunud. Bluus tekkis Ameerika Ühendriikides 19. sajandi lõpus ning kõige olulisemaks faktoriks on, et kokku said väga paljud erinevad inimesed.

"See muusika on ilmselgelt pärit Aafrika kultuurist. Need lood, viis, kuidas kujundeid üksteisega ühendatakse, mingid tehnilised muusikalised elemendid, toonide painutamine, need kõik pärinevad Aafrikast. Seal olid koos immigrandid üle terve maailma – iirlased, kuubalased, Kariibi saarte elanikud. New Orleansis oli väga suur prantsuse kogukond. Tänu sellele rahvaste paabelile ja pidevalt toimuvale akulturatsioonile saigi tekkida bluus, mis on sulam kõikidest kultuuridest üle maailma ja lauldud läbi musta suu," rääkis muusik.

Bluusis on Lingi sõnul lugusid, mida teavad kõik üle maailma –  näiteks B. B. Kingi ja Eric Claptoni kuulsaks lauldud lood. Bluusi fännidki näevad muusiku arvates sarnased välja.

"Bluus on viimase saja aasta jooksul muutunud valgete keskealiste härraste erahobiks, nii et mina, noor naine, olen nendel bluusipidudel veidikene nagu seajalg sööma sees. Aga ma näen, et bluusiski on olnud erinevaid laineid ja eks ta peabki arenema vastavalt sellele, kuidas maailm areneb," tõdes Ling ja lisas, et bluusis võib ees ootamas olla midagi täiesti uut, sest peale on tulemas palju andekaid noori muusikuid nii Lõuna- kui ka Ladina-Ameerikast ja ka mitmelt poolt Euroopast.

Kuigi võib tunduda, et bluus väljendab nukrust ja raskemeelsust, vaidleb Ling sellele vastu. Ta tõi välja, kuidas bluusifilosoof Albert Murray kirjeldab bluusi siniste kuradite abil. "See on see raskemeelsus ja hirm katastroofi ees, mis meis kõigis tegelikult on. Midagi võib alati juhtuda ja metsa minna ning igal hetkel on meie teadvuses see arusaam, et need sinised kuradikesed on alati nurga taga ja võivad meile hinge kallale karata. Bluusis ongi selle hirmuga tegeletud," ütles Ling.

Bluus on tema sõnul vastandite mäng, milles üsna traditsiooniline vorm, kuid mille temaatika pannakse sellesse vormi alati erineval viisil. "See üks esitus on alati ainukordne. See ongi see, mis bluusi hoiab, samamoodi nagu Eesti regilaulud. Rõhutatakse, kuidas seda on parasjagu esitatud."

Bluus räägib masendavatest asjadest tihtipeale väga otsekoheselt ja naljaga. "Aapo Ilves, kes on mind viie aasta jooksul väga palju aidanud, on pannud eesti keelde ühe enesetapu bluusi, mis on tõeliselt kohutav laul, aga illustreerib hästi seda, kuidas bluus räägib hirmust ja südamevalust väga naljakalt," rääkis muusik.

Bluus tekkis erinevatest rahvalauludest, mis aafriklased laupäeva õhtul baaris või kõrtsis esitasid. "Ainuke vaba õhtu oli orjastatud inimeste jaoks laupäeva õhtu, kui seda neile üldse anti. Seal võis asi väga pööraseks minna ja lauldi väga roppe laule," sõnas Ling ja lisas, et pühapäeva hommikul läksid need samad inimesed, kes olid kõrtsis kogu hirmu ja viha vabastanud, tantsides kirikusse ja laulsid samamoodi sellest, kuidas orjapõlvest kavalusega pääseda.

Muusika seob psüühika ja keha

Aafrika kultuurid on muusiku sõnul kõike mõtestanud tugevalt läbi laulu ja muusika, nagu ta ise ja eestlased üleüldse. "Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõtlen, et miks laulmine ja muusika. Ma olen saanud vist vastused oma hääleseadjalt. Muusika ja laulmine eriti on nii kehaline tegevus, see on minu arust üks kõige paremaid näiteid, kuidas meie psüühe ja keha on seotud. Kui häälel on midagi pahasti, kinni, kuskilt valutab, midagi on ebamugavat, siis selle põhjus on, ma ütleks sajaprotsendiliselt, alati peas," nentis Ling.

Muusik on lapsest saati palju laulnud, sest ka ta kodus tehti seda pidevalt. Lauldi igasugu laule – rahvalaule, roppe laule, populaarset muusikat –, ent Lingile südamelähedasimad olid need lood, mis olid tugevalt tundelised. "Minu jaoks tähendas see tihti surma, vägivalda. Mu esimene unelaul oli Liivi rahvalaul "Puhu tuul ja tõuka paati", mis teadupoolest räägib joodiku armastusest. Ma väga armastasin Kukerpille ja Seelikukütte, kelle mõned laulud on päris karmid. Üks erilisim lemmik on kuulus uuem rahvalaul "Sigaretid ja viinad"."

Ling on alati arvanud, et bluus aitab hirmuga toime tulla ja asju, mida ta elus on kartnud, on olnud päris palju. "Kuigi ma olen väga noor, olen näinud vaesust, vägivalda, haigusi ja tegelikult ka surma. Kõiki neid ma kardan, aga samas ei saa elu seisma jääda," rääkis muusik ning nentis, et see on ka üks bluusi kesksemaid teemasid.

"Väga vähe on bluusimuusikuid, kes oleks ise endale otsa peale teinud. See on eluandev tõrjemaagia, võib küll kole ja kohutav olla, aga lauldes saab mingit uut jõudu." Bluusilood suudavad tema sõnul taanduda mingile üldinimlikule tasandile, nii et kõik, kes laulu kuulavad, saavad sellest aru.

Ka Eestis on Lingil õnnestunud enda jaoks leida tõelist folkloori ja seda juhtub tema sõnul pidevalt. "Mulle meeldib, kui inimeste kõnest laagerduvad välja mingid naljakad, ootamatud ja omapärased kujundid," ütles ta.

Näiteks on Kaisa Ling Thingi teisel albumil "Läänemure lained" lugu nimega "Räbala puiestee", mis pärineb muusiku noorima õe Astridi suust, kui too oli alles pisike. "Ta rääkis mulle ükspäev pikalt ja kirglikult oma suhteliselt lapselikus keeles, kuidas ta oli käinud Räbala puiesteel tegemas ühte asja. Ma sain kohe aru, et see fraas on selline kange kujund ja sellest pidi saama laul."

Farss ja spirituaalsus

Muusikaga, mida Kaisa Ling Thing teeb, käib kaasas teatav farss, jant või jämekoomika esteetika. Ta ütleb, et muusika, mida viljeleb, ei ole tegelikult nii-öelda päris bluus. "Paljudki puristid võiksid solvuda, et ma tahan endale seda bluusi nime külge liimida, sest meie muusika segab tegelikult väga palju džässi, New Orleansi stiili, folki, rahvalaule, teatrimuusikat. Kõike sellist, mis tegelikult puhta bluusi juurde ei käi," ütles Ling.

Tema põhiline inspiratsioon pärineb 1920ndatest, kui muusikatööstus alles alguse sai. "Plaaditööstuse alguses seisid mustad bluusinaised, minu suurimad iidolid, kes olid selleks ajaks juba väga levinud telgisõude ja karnevalide kogemusega. See toimus linnades, oli urbaanne ja meeldis kõikidele inimestele. Seda ostsid nii mustad kui ka valged, need olid esimesed crossover-artistid, kes suutsid müüa toona meeletutes kogustes plaate."

Bluusis on olemas ka spirituaalne pool, mida Ling esitab küll harva, kuid mis pole muust kuidagi vähemtähtsam. Spirituaalid kuuluvad tema sõnul afroameerika muusika vanemasse kihistusse. Usk ja religioon oli orjanduslikus Ameerikas tumedanahalistele inimestele väga palju toeks ning tumedanahalised spirituaalid olid tema sõnul nipiga spirituaalid. "Tihtipeale ütlevad need ümberütlevalt midagi nii, et valge inimene ei mõistaks. Need kannavad koode, näiteks üks kõige kuulsamaid spirituaale, Mahalia Jackson, laulis seda väga-väga kaunilt," lausus Ling. On arvatud, et mõned spirituaalid andsid isegi juhendeid, kuidas leida üles niinimetatud Underground Railroad ehk inimeste võrgustik, kes aitasid orjadel põgeneda põhja osariikidesse. "Spirituaalid on kavalantslik viis näitamaks, et lõpuks saab kõik ikka korda."

Kirjandusvaldkonnas on Kaisa Ling palju tegelenud maagilise realismiga. Tema jaoks on väga tähtis on Kolumbiast pärit kirjanik Garcia Marques ja tema teosed. "Pärast Kolumbias käimist ei olnudki see võib-olla nii maagiline kui oleks puhtalt eestlase silmadega vaadates tundunud. Selliseid nalju, nagu toimub Garcia Marquesi raamatutes, olen ma oma silmaga näinud. Päriselu tihtipeale pakub seda maagiat rohkem kui küll," ütles muusik.

Ling on endale sihilikult püüdnud luua eestikeelset bluusirepertuaari. Veidi selleks, et puriste, kes seda õigeks bluusiks ei pea, torkida, aga olulisem on see, et kuulaja mõistaks loosse sisse pikitud allegoorilisi kujundeid. "Kui see pole tavaline popmuusika tekst, on seda raske mõista, eriti kui tegu pole inimese emakeelega," rääkis Ling, lisades, et paneb suure osa oma energiast laval olles sellesse, et inimene temast aru saaks.

"Mulle meeldib vaadata inimesi, kes on publikus, nendega väga lähedalt suhelda, ja ma näen nende silmis seda hetke, kui nad saavad aru, mis nali on või millest jutt käib. Kui puudub see lisafilter inglise keele näol, siis saab inimest tahes-tahtmata paremini aru."

Nagu bluus sisaldab endas vastandlikke emotsioone, vajab ka inimene sombusel novembrikuul osakest nii farsist kui ka spirituaalsusest. "Tegelikult on vaja mõlemat. Laupäeva õhtul korralikku pidu ja pühapäeva hommikul pinged maha võtta ja lootusrikkalt tulevikku vaadata ," nentis Ling.

Kultuurisoovitus. Kaisa Lingi kirjandussoovitus on John Dos Passose "USA triloogia" teine osa, mille on tõlkinud Olavi Teppan. "Esimene osa "42. paralleel" on ka juba ilmunud ja peagi loodan, et Hieronymuse sarjas tuleb ka kolmas osa "Suured rahad". Dos Passose triloogia, mis on ilmunud Ameerikas 1930. ja 1936. aastate vahel, on minu meelest üks parimaid ülevaateid sellest, kuidas Ameerikas, nagu ka Eestis, elavad väikesed inimesed, kellel on oma väikesed soovid, on vaesed ja rikkad ja alati ei lähe kõik nii, nagu inimene soovib," rääkis Ling.