Film "Vaino Vahingu päevaraamat" räägib režissööri sõnul inimlikust kannatusest. Vahingu puhul on muidugi alati väike kahtlus, kas need kannatused on päris või mõtles ta oma mängulisuses need lihtsalt välja. Selline ebasiiruse moment on midagi, mis Sarnetit huvitab. "Ma kahtlustan iseend ka ebasiiruses. On raske kõrvalt öelda, mis on see päris kannatus ja tõsine asi ja mis on see võlts ja vale, mille inimene välja mõtleb. Valu on tegelikult üks," ütles ta.

Sarnet tõi näiteks Vahingu näidendi "Suvekool", kus poeg süüdistab isa selles, et ta külarahvale mahla pressides mõned kopikad kõrvale pannud. "Just selline 30 kopika kannatus võibki olla see kõige tõelisem ja valusam kannatus," arutles režissöör, lisades, et taoline väike ja väiklane asi võib vahel suureks tragöödiaks kujuneda. "Me ei tea, kui palju võib inimene selle pärast seestpoolt põleda."

Pelgalt filmikunstiga Sarneti sõnul inimest ja tema kannatusi uurida ei saa, sest see pole teadus, mis jõuaks mõne seisukohani välja. "See on ikkagi vaba looming või poeesia. Kunst võimaldab jääda lahtiseks ja isegi segaseks ning on seetõttu veel parem vahend kui teadus," rääkis Sarnet. "Nii nagu inimene on ambivalentne, ei otsi ka filmikunst mingit tõsikindlust. See on sama liikuv ja muutuv kui inimene ja ongi see väärtus, et ta vaatab läbi mängu. Kõike seda, mida inimene räägib, ei ole vaja nii tõsiselt võtta, ja kunst just sellega arvestabki."

Mäng ja vaev käsikäes

Vahing on Sarneti sõnul tõeline Eesti mees ja seda ennekõike seepärast, et tal oli raske oma tundeid väljendada. "Ta räägib filmis, et talle oli võõras kallistamine ja õrnuste vahetamine. Samas ta väljendas sellist ängi küll, seda ei saa öelda, et ta kõiki tundeid ei saanud väljendatud," sõnas Sarnet. Selline destruktiivsete tunnete väljendamine võib tema sõnul isegi eestlasele omane olla. "Eestlasele on võib-olla võõras selline asi nagu tundekasvatus. Kui aednik tahab, et tema taimed oleksid ilusad, siis kitkub umbrohu välja, ilusat lille kastad ja hoiad, samamoodi kui on midagi helget, siis katsud seda hoida ja välja tuua."

Vahingut teatakse selle järgi, et ta armastas inimestega mängida, asetada neid sageli piiripealsetesse situatsioonidesse, et sealt siis mingit sügavamat sisu avada. Sarnet ütles, et talle taoline manipuleerimine ei meeldi. "Võib-olla ma ei oska seda teha nii edukalt. Ma ei provotseeri, mulle ei meeldi konfliktid ja eriti veel tööolukorras," ütles ta.

Samas leiab ta end pidevalt koos näitlejatega mängimas. "Ma ei mängi neile ette, aga kui ma ise mängin, siis ma saan aru sellest olukorrast või nendest reaktsioonidest, milline impulss kasvab reaalselt mängides välja. See on teistmoodi ettemängimine, pigem ma ise mediteerin niimoodi pomisedes, võttes erinevaid suhteid läbi, ja siis näitlejad vaatavad, kuhu ma jõuan." Sarnet leidis, et nii aitab ta näitlejatelgi esmasest kohmetusest üle saada.

Sarnetile pakub huvi ka materjal, mis tegeleb loominguvaevadega. Peamiseks selliseks vaevaks, mis vaat et iga kunstnikku elu jooksul tabab, on kahtlemine. "Kahtled kõiges, iseendas, teemas, materjalis, valikutes, mida sa teed. See võib lükata sind serva, mis pole üldse õige või kasulik. Kogu loominguprotsessi kõige olulisem asi on leida oma hääl, mitte laulda võõra häälega," sõnas režissöör. 

Maagia võtteplatsil

Võtteplatsil ootab Sarnet alati mõnda imet, mis justkui peaks viitama, et tehakse õiget asja. "Nagu "Novembriga" juhtus, kus olid amatöörnäitlejad ja nii palju muutuvaid tingimusi, ilm ja kõik, siis kui tekib selline sügav kõhedus sees, külm on ka veel, siis ma olen mõelnud, et küllap see nii peab olema, et me siin oleme. Et miks ma olen nende hulludega siin, tähendab, ma pean olema," rääkis ta.

Mingis mõttes on Sarneti sõnul alati hea arvestada sellega, et äkki läheb kõik metsa. "Sa lähed vastu millelegi, mida sa ei tea. Ka näitlejatele ja operaatoritele on see hea seisund midagi tegema hakkamiseks." Ehkki ideed ja plaanid peavad siiski olemas olema, pole Sarneti sõnul vaja mängida n-ö enesekindluste teatrit. "Loomulikult nii palju peab enesekindel olema, et "lähme!", aga mis seal peab kõik olema ja kuidas see välja tuleb, seda ei tea mitte keegi ette," lausus ta.

"Novembrit" filmides tundiski Sarnet, et kui mingit imet ei juhtunud, oli midagi valesti. "Me muutusime sel perioodil fatalistideks," sõnas ta. Võtteplatsil sündis siiski omamoodi ime, kui kogu kallis kunstlumi oli ära kasutatud, kuid ühe stseeni jaoks seda ikkagi hädasti tarvis oli. "Tulemas oli üks stseen pärast katku, kus külaelanikud pääsevad eluga ja hakkavad tantsima ning siis peaks hakkama lund sadama. See päev, kui me seda filmisime, oli täiesti päikesepaisteline päev, ühtki lumekübet ei olnud. Me otsustasime, et järelikult nii peab olema. Filmisime natukene alt üles, et mitte seda maapinda näidata, kus tõesti lund ei olnud ja just sel hetkel, kui kaamera käis ja rahvas tantsis, hakkas lund sadama. Täiesti sekundi pealt, täiesti ootamatult. See oli üks näide ehtsast imest."

Sarneti sõnul tahab publik tegelaste kannatusi näha, sest inimene tunneb end neis olukordades ära. "See on selline alla kuristikku vaatamine – seal on kahtepidi jõudu, üks on must auk, tahaks hüpata, aga veelgi suurem jõud hoiab tagasi," lausus ta. Sellisel pingel kogu draama püsibki, pinev teadmatus, kas kangelane saab hakkama või jääb alla. "Draamaõpikutes kirjutatakse, et mida rohkem sa stsenaristina oma tegelast piinad, seda rohkem publik teda armastab."

Kannatused leevenevad tema sõnul nii, kui neile ise väga vastu ei sõdita. Pisut alla andmisel või tunnistamisel, et me ise ei saa hakkama, tekib teatav kergendus. "Kui sa oled merel ja tuleb tugev laine, mis lööb su vee alla, siis sa ei saa selle lainega võidelda, aga kui lähed vee alla, siis laine tuleb sust üle – see on kuidagi kerge. Selline järeleandmine tegelikult aitab," sõnas režissöör.

Armastus on see, mis kannatuse võimalikuks teeb, leidis Sarnet. Isegi kui armutakse kõige ilusamasse ja targemasse, siis tema sõnul võib armastada inimest, kellel pole ühtegi head ja inimlikku omadust. "See ongi armumise ja armastuse vahe, et armastus on tingimusteta ja selles see kannatus võib tulla," mõtiskles ta. Armastusel võib olla erinevaid etappe, tingimusteta armastuse puhul aga inimene enam teiselt poolelt midagi oodata ei pruugigi. "Sa keerad selle teraviku või kriitika enda peale, et mina ise võiksin midagi muuta või muutuda. Võib-olla see on ühenduslüli sellel armastusel ja kannatusel," ütles Sarnet.

Religioon loomingus 

Nii "Vaino Vahingu päevaraamatu" kui ka "Idioodi" lõpustseenis võib ära tunda Kristuse kannatust. "Vahingu film lõppes dialoogiga, mis oli elust maha kirjutatud, kuidas ta vaidles uusaasta õhtul purjus peaga kellegagi ja tundus, et läheb verelaskmiseks," rääkis Sarnet ja lisas, et kui nad hakkasid seda stseeni näitlejatega mängima, siis oli olukord selline, et sealt võib liikuda ükskõik kuhu, see polnud enam päris psühholoogiliselt kontrollitud käitumine. ""Idioot" lõppeb samamoodi," kinnitas ta.

Vastupidiselt Vahingule mängib Sarneti elus religioon tähtsat rolli. Esimesed teadmised jumalast sai ta oma vanaema ja vanavanaema käest, kes tsaariajal 18-aastase tüdrukuna Kreenholmis kangur oli ning pealekauba üks Eesti töörahva kommuuni loojatest, soovides sellega siiralt tööliste olukorda parandada. "Vanavanaema oli paar korda hiljem ka arreteeritud poliitilistel põhjustel, ta oli sellise käreda loomuga. Ta ei käinud kirikus üldse ja  ütles asju üsna otsekoheselt ja robustselt. Ma mäletan, et istusin väikese poisina tema voodi ees ja küsisin otse, kas jumal on olemas ja ta ütles, et muidugi on. Ja ma täiesti usaldasin. Ta oli just see inimene, kes ei tule kellelegi midagi pähe määrima," meenutas Sarnet.

Sarneti järgmisel aastal valmiv mängufilm kannab pealkirja "Nähtamatu võitlus" ning on seotud idakiriku traditsiooniga. Filmi žanr on kung-fu komöödia ja selle tarbeks ning eeltööks veetis režissöör palju aega Petseri kloostris. Filmi peategelane on automehaanik, kes satub kloostrisse, kuhu ta päris hästi ei sobitu. "1970. aastatel elas Petseris munk isa Rafael, kellel oli mustaks värvitud Zaporožets. Ta kihutas sellega ringi ja tegelikult surigi autoavariis. Ma käisin neid lugusid kogumas ja vaatamas, mismoodi mungad üldse välja näevad ja kuidas nad räägivad," sõnas Sarnet.

Seal kohtus ta ühe vana mungaga, kes isa Rafaeli mäletas. "Ma tohutult kartsin, esimest korda kloostris ja kui ma läksin tema juurde, siis ma ei näinud üldse, mis ilmega ta on. Ainult habemeots oli kapuutsi alt näha. Ma hakkasin rääkima isa Rafaelist ja filmist ning kuulsin, et kapuutsi tagant tuli ainult naer, nägu ei näinud, siis läks natuke kergemaks."

Sarnet nägi kloostris, et mungad on kõige tavalisemad inimesed ja võivad olla isegi hullemad neist, kes elavad väljaspool. "Ma kohtusin seal ühe mungaga, kes ütles, et meie elukvaliteet on kloostris siiski pisut kõrgem. Et me oleme nagu süvavee kivid siin kloostris, konflikti ei lähe, vaid hästi pehmelt põrkume, nagu kivid sügavas vees."

Kultuurisoovitus. Fernando Pessoa "Rahutuse raamat", mis on Sarneti sõnul päevik-romaan ja ka natuke sellest samast kannatusest. "Pessoa kurdab elu tüdimuse, tülpimuse ja meeleheite üle, aga tema lohutus on unistamine ja leppimine. Nagu ta ütleb, et inimene võib sündida vangikongi, aga ta võib kaunistada need seinad unistuste varjudega."