Marju Lepajõel oli Meelis Friedenthali sõnul põhimõte, et kui koos on raamat tehtud, siis võib "teie" pealt "sina" peale minna. Esimene raamat, mille Lepajõe ja Friedenthal koos kirjutasid, oli Friedenthali doktoritöö. "Tõepoolest, ta oli ka minu magistritöö juhendaja, aga see ei kvalifitseerunud raamatuks, pärast seda veel teietasime," meenutas teoloog. Hiljem tõlgiti koos Descartes'i "Meditatsioone" ning Lutheri tekste.

Lepajõega koos töötamine algas tegelikult ladina keele õppest, mis Friedenthalile niivõrd huvi pakkus, et hiljem küsis ta ka Lepajõelt juhendamist. Järgnesid bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööd. "Kui see huvi saab toitu, siis ta kasvab," ütles Friedenthal.

Friedenthali sõnul oli Tartu Ülikooli teoloogiat õppima minna väga eriline, sest kuigi teoloogiateaduskonda alles taastati, oli vaimsus seal midagi erakordset. "Seal toimus midagi sellist, mida tänapäeval enam ei leia, sest seal oli sellist pühahullust. Otsustati teha midagi, mis on pigem 19. sajandi vaimuga, nüüd siis taasiseseisvunud Eestis," sõnas Friedenthal ja lisas, et ehkki kõige jaoks ei pruukinud olla piisavalt inimesi, oli siiski väga palju tahtmist. "Marju Lepajõe täitis sellega väga olulist rolli."

Lepajõe üks põhimõtteid – nii, nagu ta pealkirjastas ka oma Plotinose järelsõna – oli Friedenthali sõnul "selget, lihtsat, puhast". Sellise lihtsusega suutis Lepajõe teoloogi hinnangul kõnetada väga erinevaid inimesi. "Siin ongi üks viis, et jõuda sellisest paljusõnalisusest täpsete, lihtsate sõnade juurde, mis on võimelised rohkem kõnelema kui uinuv lobisemine," rääkis Friedenthal.

Lepajõelt on ta ellu kaasa saanud tema maailmavaate ja suhtumise, mis Friedenthali sõnul tekib paratamatult juhendaja ja juhendatava suhtes. Eriliselt rõhutas Friedenthal Lepajõe suhtumist materjaliga töötamisse ning kuidas ta tegi seda väga põhjalikult ja ausalt, jäädes seejuures tagasihoidlikuks. "Hea oleks, kui ma suudaksin sealt midagi üle võtta. Ma olen seda püüdnud, ma ei tea, kui hästi see õnnestub, aga taotlus on olemas."

Inimese tundmaõppimine

Teoloogiat õppima tõi Friedenthali asjaolu, et ta ei teadnud sellest mitte midagi, religioon oli tema jaoks võõras. "Ma mäletan end mõtlemas, et tahaksin tundma õppida inimest ja mulle tundus, et äkki on seal see võimalus olemas," ütles ta. Friedenthali sõnul oli just teoloogiainstituuti seda tegema minek õige tegu, küll aga pole ta kindel, et on leidnud tundmuse inimesest.

Marju Lepajõe 60. sünniaastapäevaks ilmunud Innocentius III teksti "Inimolu viletsusest" tõlge, mis filoloogi eluajal jäi käsikirja faasi, tegeleb samuti eksistentsiaalsete küsimustega. Friedenthali sõnutsi on tegemist entsüklopeedilise tekstiga, mis algab sündimisest ja lõpeb maailmalõpuga. "See katsub kogu ringi ära teha, toetudes suures osas piiblile. Ta võtab läbi ühest küljest inimese, maailma, samal ajal ka piibli ja katsubki esitada tervikut," rääkis Friedenthal. "Ta tõesti rõhutab viletsuse poolt, aga kohe alguses ütleb ära, et tegelikult on plaanis kirjutada ka traktaat inimese väärikusest. See jääb tal kahjuks kirjutamata ning võib-olla seetõttu ongi selline väga sügava ja masendava alatooniga raamatu mulje."

Innocentius III oli muuhulgas paavst, kes andis oma õnnistuse Liivi- ja Eestimaa ristiusustamisele 13. sajandi alguses. Friedenthali hinnangul annab selle teksti lugemine võib-olla kätte mingisuguse tolleaegse elutunnetuse. "Tõepoolest, see tuginemine pühakirjale, me hakkasime ka pühakirja kaudu just tundma õppima seda kultuuri. Siitkaudu võib olla see seos, aga see ei ole loomulikult neofüütidele mõeldud kirjandus," nentis teoloog.

Lepajõe on öelnud, et see tekst tuli tema juurde ise. "Ta kirjutab raamatu lõpus, kuidas avastas Thomas Manni "Võlumäge" lugedes jutu samast traktaadist, kus peategelased ütlevad, kuidas miski saab olla ühtaegu ilus ja inetu, õudne ja vaimustav," sõnas Friedenthal. Hiljem sattus Lepajõe tööle Tartu Ülikooli raamatukokku ja seesama traktaat ilmus talle taas kätte. "Paratamatult tekkis tunne, et kui nii mitmelt poolt tuleb mingi tekst, küllap peab siis sellega ka tegelema."

Inimolu viletsus saab tema sõnul alguse sündimisega. See on nimelt meie maailma olukord, mingi eksitus, mille tõttu aina kuhjub hädasid. "Üks on kindel, kui me sünnime, siis me ka sureme, kuidas me jõuame sinna surma juurde, mis kõik sellele eelneb, see on paratamatu, vähemalt selles maailmas. Traktaat püüabki seda meile meelde tuletada," rääkis Friedenthal.

Surma meelespidamist nähti tol ajal millegi tervislikuna. Friedenthal rõhutas, et peaksime alati meeles hoidma, et oleme ekslikud ja mitte liiga veendunud selles, et meil on alati õigus või oleme õigel teel. "Inimesed on ekslikud, liiguvad ekslikul teel ja see aitab meelde tuletada, et me ei võtaks liiga ülbet hoiakut. Kõrkus, ülbus on see, mida Lotario siin alguses üsna selgelt ütleb. Ta võttis selle kirjutamise ette kõrkuse pahega toimetulemiseks."

Pahed deemonite vormis

Kõrkus on munkliku traditsiooni üks suurimaid vaenlasi ning sealses traditsioonis on siiani võimalik ette kujutada ning käsitleda deemoneid, mis panevad inimese tegutsema vastavalt tema tahtmisele. "Munklus põhimõtteliselt tegeleb just sellega, et kuidas õppida sellega toime tulema viisil, et nad ei allutaks inimest. Väga kavalad on need deemonid mõistagi ning on vaja leida viisid, kuidas neist deemonitest lahti saada, neid üksteise vastu mängida, kuidas voorustega välja tõrjuda," sõnas teoloog.

Samas on taolised deemonid Friedenthali sõnul üks viis, et kirjeldada meie arusaamist maailmast või tunnet selles elamises. "Saame tunda end kui inimesed, kes tuginevad teaduslikule tänapäevasele arusaamisele ja siis saame kõrvalt võtta igasugu teisi võimalusi ja see avardab meie arusaamist inimesest iseendast," ütles Friedenthal.

Hinge tumedaid alasid deemonina sõnastades anname neile kujundi, mille kaudu on Friedenthali arvates nende vastu hõlpsam võidelda. "Kui meil on olemas vorm, siis me näeme, tajume, mõistame teda kuidagi ja saame temaga paremini suhestuda. Kui see on väga ebamäärane, siis on keeruline üldse käsitleda. Millel ei ole definitsiooni ega nime, sellega me ei saa üldse suhestuda," tõdes teoloog.

Friedenthali sõnul on selleks, et murda kõrkust, vaja alandlikkust. "Inimolu viletsusest" peakski õpetama alandlikkust, sest iseend sellisel viisil vaadeldes mõistame, et see kõrkus ei ole põhjendatud. "Me ei tohiks selles eksituses mõnuleda." Tema sõnul on maailmas pahed, millest loobuda, ja voorused, mille poole püüelda. "See on see, mida Innocentius III või Lotario kirjutas siis, kui ta polnud paavst. Traktaat ju ei taha öelda, et see maailm on midagi, mida me peaksime põlgama, ta tahab öelda, et me peaksime põlgama just seda eksitust."

Ilu, võlu, õud

Vallo Toomla portreefilmis "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" ütleb Lepajõe, et paljud teadustekstid on haruldaselt tuimad. Friedenthali hinnangul tahab praegune teadus seda, et tekst oleks neutraalne ja objektiivne, mitte ärritav, ei ilus ega kole. "Siis ta muutubki natuke nähtamatuks selle tõttu. Häda on see, et tal on selline uinutav iseloom, ta ei olegi kellegi poolt, kellegi vastu. Ei ole lihtne lugeda," tõdes ta. See on tekkinud tema sõnul seepärast, et inimese isiklikkust ja stiili üritatakse võimalikult palju tekstist välja taandada.

Friedenthal on lisaks akadeemilisele tööle ja tõlkimisele tegev ka ilukirjandusliku autorina, sealjuures on tema teostes palju üleloomulikku ja isegi kohutavat. "Üks ütlus, mida ma olen pidanud oluliseks, on see, et hea tekst sisaldab ilu, võlu ja õudu. Mingid elemendid on ka siin "Inimolu viletsuses" täiesti olemas. See tekst ei lase uinuda, ta hoiab inimest tähelepanelikuna. Stiil aitab ka sisule kaasa," rääkis Friedenthal.

Ilu on tema sõnul ühest küljest seotud harmoonilisusega, teisest ka imelisusega. "See on midagi ebatavalist selles mõttes, et ta mõjub ootamatult oma headuses, voorustes. Tal on olemas midagi sellist, mis äkki saab kuidagi nähtavaks nagu ilmutus," sõnas Friedenthal ja lisas, et on just seda ilmutuslikkust ka ise oma tekstides otsinud.

Trükisoe Vikerkaare number on pühendatud Marju Lepajõe juubelile. Selle sees on ka Friedenthali tekst, mille pealkiri on "Muna", kus kohtame ühte õpetajat, kes juhatab oma õpilased lõpuks klassiruumist välja, päikese kätte ja kõik, mida nad seal näevad, "oli ühtlasi ime". "Mõtlesin õpetamise peale, et kuidas see protsess käib, seesama teeotsa kätte juhatamine," selgitas Friedenthal, lisades et tekstis on otsapidi sees tema kogemused oma õpetajatega. "Ime on see, et on võimalik äkki avastada, kui avar on paratamatult just tekstide kaudu avanev maailm. Tekstid ju peegeldavad maailma, vaadates niisama jääb asi hämaraks. Aga need sõnad on vaja kuidagi üles äratada, sageli on need magavad, löntis, üldse ei kõneta. Aga siis ühel hetkel hakkavad vaikselt liigutama ja siis hakkab maailm selle kaudu avanema."

Taolist maailma imelisust, mis kandub edasi tekstidega, õnnestus Friedenthalil viimati kogeda läbi varauusaegsete tekstide. "Näiteks meie 17. sajandi Tartu üliõpilastööd on üks tekstiliik, mis mind jätkuvalt kogu aeg vapustab, sest need inimesed on tegutsenud, kirjutanud ja siis sa äkki näed nende maailma selle teksti kaudu. Nad kõnetavad sind väga lähedalt ja tunned, et me liigume ju samas ruumis ja see kõik tuleb tekstist välja, kui seda hoolega lugeda."

Kultuurisoovitus. Loomingu Raamatukogust Justus Lipsiuse "Laimamisest ja meelekindlusest". "Siin on midagi, mis meie aja kohta väga palju annab. See meelekindlus siin on see, millest me saame õppida ka täna. Aga ma soovitan kogu Loomingu Raamatukogu kui tervikut," lausus Friedenthal.