Lisaks kirjanike liidu juubelile jagati sel kuul ka Nobeli preemiaid. Ehkki Arne Merilai Nobeli kirjanduspreemiat kirjandusmaailmale väga tähtsaks ei pea, nentis ta, et kerget pinget on ta sellega seoses tundnud viimased kümme aastat. Nimelt saadab Nobeli komisjon kirjandusprofessoritele üle maailma ringkirju, mis ühel hetkel hakkasid ka Merilaid tabama. Kui varem on Merilai koos kolleegidega preemiale esitanud näiteks Jaan Kaplinski või Jaan Krossi, siis tänavu esitati esimest korda Viivi Luik.

"Viivi Luige esitamine, tema presenteerimine olulistest külgedest, oli lihtne, sest olen temaga põhjalikult tegelenud ja kirjutanud ka monograafia moodi asja – kaks mahukat artiklit, mis on ka inglise keeles ilmunud. Seal ühte ja teist otsa veel juurde panna, saamegi tegelikult selle igatsetud autori monograafia ka Viivi Luigest kaante vahele," rääkis Merilai. 

Viivi Luik on tema sõnul ka rahvusvaheliselt hästi tõlgitud ning loetud nii saksa kui ka skandinaavia kirjandusruumis, kuid veidi teises võtmes, kui meie siin oleme harjunud. Kui meile on olulisemad okupatsiooniga seotud motiivid, siis Merilai hinnangul loetakse sealsetes ruumides pigem Luige lapsepõlveromaani ja luulet.

"Luigele ja mulle endale olulised motiivid – see kunagine kanaarilind kaevanduses ja et kuskil on ohumärgid – võiksid ju ka tähelepanu saada meie kõigi nimel, sest need hoiakud on ju ühised, mida Viivi Luik on väljendanud. See esitus oli jaanuari lõpus ehk enne, kui sõda vallandus, nii et seda enam," nentis Merilai. 

Erinevalt varasematest nominatsioonidest, sai Merilai Viivi Luige esitamisele sel aastal ka tagasisidet, mis tema sõnul on hea enne. Suvel saabus kirjandusprofessori postkasti Nobeli komisjoni esimehe allkirja ning kuldääristega kiri. "Ma olen natuke tagamaid uurinud – see on märk sellest, et nad on selle lauale võtnud," ütles ta. Nobeli kirjanduspreemia oleks Merilai sõnutsi Eestile justkui kvaliteedimärk sellest, et siin on tugev kultuur, mida saab hinnata ja eeskujuks seada. 

8. oktoobril tähistas Eesti Kirjanike Liit oma 100. sünnipäeva ning aktusel pidas kõne ka Viivi Luik. Merilaile jäi kõnest kõlama kujund kirjandusteosest kui julgeolekugarantiist. Merilai, kellel enda sõnul on Viivi Luigega päris ühine kirjanduslik veregrupp, ei pea seda üldse mitte metafooriks.

"Kunagi Ain Kaalep kirjutas, et 1950–1960ndatel polnudki midagi muud kui üks suur surve ja poliitiline ahastus. Nemad seadsid selle vastu kvantiteeriva heksameetri ning hakkasid sellega nõukogude süsteemile vastu," rääkis Merilai ja tõi paralleeli algkristlaste võimust suure Rooma impeeriumi üle.

"Vaimuinimesed või spirituaalsel alusel olevad inimesed on teises kohas. Sa ei murra neid mingil viisil ja ei võta neid rajalt maha, sest sa ei taba neid. Minu meelest on Ukraina sõda sarnane – venelased sõdivad nagu mingite varjudega. Ukrainlastel on hoopis teine mentaliteet, arusaam, mille eest nad võitlevad. Ukrainlased tabavad pihta, aga agressor sõdib nagu kuskile kõrvale." 

Praegust lõhenenud Euroopat võrdleb Merilai Popi ja Huhuu näitega, mida ta ka õppetöös kasutanud on. Kirjandusprofessori sõnul on see vaat et Tuglastki ületav kujund. "Viivi puudutas ka seda, et kui jumal kaob ära, siis animaalne külg võtab võimust. Kutsu hakkab teenima uut isandat ja ei saa hakkama. Praegune situatsioon on mõnes mõttes sarnane – Euroopa on lõhenenud ja osa ikka võbistab seda sabakest, et ei ärritaks ahvi, ja teised püüavad vastu panna. Tuglas on võimsa kujundi loonud," ütles Merilai, lisades, et taolistel kujunditel on jõud.

Eesti Kirjanike Liidu roll on nüüdseks jäänud Merilai arvates veidi tagaplaanile. Esimese vabariigi ajal formuleeris liit kirjanikke ja selle all asutati ajakiri Looming ning loodi kultuurkapital. Nõukaajal seisnes liidu, ehkki süsteemse institutsiooni, roll eestikeelse kirjanduse ja vaimumõtte säilitamises ning arendamises. 

Kirjandusfilosoof 

Huvi eesti kirjandust õppida ja sellele suur osa oma elust pühendada tuli Merilail kirjandustunnist. "Mul tuli kirjutamine hästi välja. See on nagu sörkjooksu tegemine – järgmine päev lähed jälle, sest endorfiinid vallanduvad. See on loomulik narkomaania liik," sõnas Merilai, lisades, et kõnelemine oli tema jaoks takistatud, kuid kirjasõnas voolas tekst vabalt ja andis aega rahulikult mõelda. Lisaks meeldis talle teostest ja autoritest arusaamine.

"Mulle meeldib uusi süsteeme üles ehitada ja konstrueerida. See lihtsalt sobib mulle," rääkis ta. Ennast peab Merilai aga kirjandusfilosoofiks. "Minu peas on kirjandusteadus üks filosoofia liik. Seal pole mingit vahendust vaja, et kuskil on kirjandus ja filosoofia."

Kirjanduse süvenenumalt õppima asumist motiveeris toonane tärkav Eesti ideoloogiline positsioon ja kultuur. "Mind hakkas tugevalt mõjutama niisugune ideoloogiline resistantsi küsimus ja tärkav rahvuse säilitamise vajadus," ütles Merilai, kelle sõnul tänapäeva noored otsivad midagi prestiižsemat, eesti kirjanduse asemel näiteks maailmakirjanduse erialalt. 

On üsna tavaline, et mõned teosed muudavad ka kirjandusteadlase enda härdaks ja võtavad isegi silma veele. "Nutsin uuesti, kui ma Tammsaare artiklit tegin ja seda üle lugesin," ütles Merilai.

"See tekst teeb härdaks, sest seal on asjad lahendatud sellises igavikulises melanhoolses meeleolus. See sisemine varjatud mõttekorduste mantra, mis seal on, paneb nutma." Sellistel hetkedel tunneb Merilai, et ta polegi päris paadunud kirjandusteadlane.

"Võiks ju olla abstraktsetes skeemides ja kama kaks, kas Anni hüppab ojasse või Anna Karenina rammib seda rongi või mitte. Kui sa sellega kaasa lähed ja see sulle mõjub, oled sa värske, mitte paadunud kirjandusteadlane," ütles Merilai ja lisas, et kirjandus on siiski emotsionaal-intellektuaalne projekt, mitte üks ega teine. 

Kirjandusteadlasena naudib Merilai autori mõtetele jälile saamist ja teksti sisse minemist. Enda sõnul saab ta nii teise vaimuga reaalse kontakti, hakkab kaasa looma ja muutub teose osaliseks. "Algselt projitseerid seda, mis su enda sees on, kuid selle kaudu tulevad need Trooja hobused, mingi võõras materjal, mille sa integreerid enda omaks," ütles ta. Kui selle sfääriga kontakti saada, on see kirjandusprofessori sõnul suur vaimne nauding. "Teisest vaimust arusaamine on suur preemia, mis seda narkootilist protsessi elus hoiab."

Kirjanduse kaks nägu

Kirjandusel on Merilai sõnul kaks külge. Üheltpoolt on see sisu, kirjanduslugu ja korpus, teatud narratiiv, teosed, autorid ja mingi järjestus, mis loona on esitatud. See, mis kirjandusest kirjanduse teeb, peitub tema sõnul tekstuaalses kvaliteedis – läbikomponeeritus, sisemine ülesehitusviis, keeleline esitusviis, stilistika ja vormid. "Luuletus on tegelikult luuletus iseendast, et ta on niisugune luuletus, ja siis vaatame, mis selles luuletuses juttu on. Sa pead mõlemat külge valdama. Kui sa valdad ainult sisu, suhtled kirjandusega poolikult," tõdes kirjandusprofessor.

Poeetika on Merilai sõnul universaalne ja see eksisteerib teistes kunstides ka mitteverbaalsel kujul. "Isegi kui kirjandus kahvatub või marginaliseerub, poeetika ei kao kuskile. Inimesed mõtlevad ja väljendavad end kujundlikult ning tahavad seda teha," ütles ta.

Poeetikat saab tema sõnul laiendada isegi füüsikalisse keskkonda ja elementaarmaailma. "Kuskil kaoses tekivad fraktaalsed mustrid – mis on korrastatus ja rütm – , kus osakesed hakkavad laineid moodustama. Kui vaatame genoomimudeleid, milles ka Nobeli preemia anti, siis minu jaoks see skeem ei ole midagi muud kui skeem luuletusest."

Mingisugust universaalset kosmilist harmooniat väljendab Merilai sõnul oma tekstides ka Tammsaare. "Ühes tema novellis on see suisa programmiliselt ettetoodud. Kosmoses on kõik rütmiline – kus on rütm, seal on muusika. Nagu liivaterakesed, mis hakkavad ühes rütmis tantsima. Meie maakera on ka üks liivaterake teiste seas," rääkis Merilai, kelle sõnul on Tammsaare tekstides kõik need tantsivad liivaterakesed sees ja seda saab lingvistiliselt tõestada näiteks sõna "aga" kasutamise kaudu.

"Kuigi neid positsioone on veel rohkem – iga kord sa ei ütle aga, vaid lihtsalt teed plussi ja miinuse – , aga väga sageli tal see pluss ja miinus käib nii, et ta ütleb midagi, see on teistmoodi, ja paneb miinuse kõrvale," ütles kirjandusprofessor.

Agade kaudu väljendatud mõttekordused ja mõttekorduste eitused hakkavad tekstis veerema nagu rattad ja tekitavad Merilai sõnul teatava sugestiivse mantra. "See teeb härdaks ja paneb nutma. Kui sa sellega ühendust ei võta, nagu näiteks Tuglas või muu kirjanik, kellel Tammsaarega konkurentsitunne, siis sa kaotad selle sideme ja ütled, et Tammsaare on täiesti mõttetu ja lõputult targutab." 

Merilai, kel praegu käsil romaan, sai enda sõnul küll pikka aega suurt naudingut eesti kirjandusega tegelemisest, ent tõdes, et ühel hetkel hakkas pakitsema, et ta ise autorina midagi ei loonud. "Teatriinimesed ütlevad ka, et kui sa lähed teatrisse, siis vii ise ka midagi sinna, ära istu seal jalad laiali, et teenindage mind. Ole ise sellest osa. Kui Juhan Liivile on loodus loodus, siis minu loodus on keel ja vormistikud. Ühel hetkel tahad ise ka lõbutseda," tõdes ta.

Ülioluline on Merilai jaoks see, et tema teosed ütleksid midagi uut. "Ma väga raskesti väljutan mingit teksti, mis on liturgiline, kus ei ole midagi uut. Pead iga asjaga tooma midagi uut sisse, vastasel juhul on see jama. Loomingu mõte on see, et enne ei olnud, nüüd on. Sa pead maailma rikastama uute asjadega, uute seostega ja nägemustega."

Eesti kirjanduse uurimisega ei ole Merilai sõnul hästi juba viimased kümmekond aastat. Probleemiks peab ta kusjuures seda, et kultuuriministeerium ning haridus- ja teadusministeerium tegutsevad eraldi. "Ühiskond ootab meilt vastuseid, me kirjutame retsensioone, teoseid ja osaleme kultuuriprotsessis, ent see on kultuuriministeeriumi pädevusala ja keegi meid selle koha pealt ei toeta," tõdes professor.

Kui toetust taotleda, saab Merilai sõnul teadusmaailmas sõna otseses mõttes mõnitada – see on justkui teadusraha raiskamine, ei kõneta välismaa trende ega pääse seal löögile. "Üks kolmandik on meilt maha raiutud, toetusbaas puudub. Underi ja Tuglase keskus peaks leidma mingisuguse konksu, et end mingi trendi külge haakida ja leida rahvusvaheliselt tunnustatud teema," sõnas Merilai.  

Kultuurisoovitus. "Heidaksin välja kaheastmelise üleskutse. Esimene pool on individuaalne, teine võiks olla sotsiaalne. See oleks umbes nii, et säilitades kogu oma ratsionaalsuse, terve mõistuse ja isegi oma ateismi, katsuge üles leida, kus on jumal, ja kui te olete midagi üles leidnud, siis küsige teiste käest, et kuidas nendel on. Mina olen jumala leidnud, olles ateist. See on väga kõva trikk. Praktika. See pole mingi metafoor ega nali, vaid on võimalik," ütles kirjandusprofessor.