Äsja Linnateatris välja tulnud "Tiit Pagu" on Jaak Printsi ja Külli Teetamme juhendatava 31. lennu esimene diplomilavastus. Põhjus, miks Printsi just see teos intrigeeris, peitub selle Jaan Krossi esikteose postuumselt ilmumises, aga ka oma sisu sobivuses tudengitega. "See on ühe inimese kujunemise lugu. Kui võtta arvesse asjaolu, et seda kirjutanud autor oli ka sel ajal omadega kujunemisfaasis, et kas kirjanikutee võiks olla tema tee, ja kui mõelda tudengitele, kes seda esitavad, nad ju samamoodi on alles oma tee alguses," rääkis Prints, kelle sõnul on teelahkmel või kujunemisfaasis olemine inimesele kindlasti väga stressirohke hetk, ent ta põleb sel momendil kõrge leegiga.

"Tiit Pagu" peategelane on tudeng ja samamoodi teda ümbritsevad inimesed, mistap tõdes Prints, et tegemist on tänuväärse materjaliga, mida selle eagrupiga läbi töötada. Pealegi on teose puhul tegemist kõrgetasemelise värsiga, mis tegi sellest Printsi sõnul veel enam täistabamuse. 

Prints sõnas, et selle lavastuse puhul on üheks peategelaseks tekst – kuidas Kross seda komponeeris, olles ise sellest ilmselt vaimustuses. "On teada seigad, et ta on seda teatud ajahetkedel ette lugenud inimestele. Selline eneseteostuse ajahetk, kus inimene alles otsib ennast, aga kui ta on otsingul, siis teostab end väga pühendunult. Ja muidugi see sõnamäng!" rääkis näitleja.

"Tiit Pagu"  tegevus toimub tormilisel 1940. aasta esimesel poolel ning sõda Ukrainas on Printsi sõnul tõstnud teose sündmustiku tegijate jaoks tugevasse konteksti. "Noored, kes samal päeval olid vabariigi aastapäeva kontserdiga seotud, lugesid enne hommikust läbimängu uudiseid ja olid ehmunud, nagu me kõik. Nende jaoks oli sealt mingi väga tugev seos loodud," sõnas Prints.

Aukartus lavastajaameti ees

"Tiit Pagu" on Jaak Printsi nn esimene täismahus lavastus. Lavakunstikooli lavastaja magistriõppes sai ta teha tööd gümnaasiuminoortega Nukuteatri noortestuudios, ühtlasi on ta lavastanud vabariigi aastapäeva kontserti ja Jazzkaare "Saja lugu". "Ma arvan, et need teadmised ja kogemused olen omandanud, olles näitlejana prooviprotsessis ja vaadates teisi lavastajaid töötamas," rääkis Prints, kelles enda sõnul tekitab lavastaja nimetus aukartust. "Varem sain vabandada, et ma olen kursuse juhendaja, see on töö noortega ja pedagoogika, ning enda jaoks selle taha peituda," tõdes ta.

Prints on enda kui õpetaja kohta öelnud, et ta kiidab pigem vähe. Selle konstateeringu võlgneb ta tegelikult ühele tudengile ning seda kuuldes valdas Printsi enda sõnul mingisugune kainestav ehmatus. "Tekitasin ühe minevikuseose enda jaoks – noore poisina mängisin jalgpalli, sellises tundlikus teismeeas, ja kunagi treener tõstis mind meeskonna ees esile, et vaadake Jaaku, see on liidrimentaliteet! Ma mäletan seda puheviletõusmise hetke, ikkagi noor inimene, ei oska tunnustusega hakkama saada, ja see kukkumine oli väga kiire ja väga valus. Sealt uuesti enda ülestöötamine oli palju pikemaajalisem minu puhul," meenutas ta. Samas tõdes Prints, et ainult kulm kipras ta ringi ei käi ning proovisaalis asju ei loobi. Tööga koos käib alati ka huumor, kuid samas ka nõudlikkus, mis näitleja jaoks on edasiviiv jõud.

Ühe teadliku näitleja omadusteks on teadvustamine, mis ajahetkel ta kus viibib ja mis materjaliga tegeleb. Selle juurde käib Printsi sõnul ka peegeldus või refleksioon iseendale oma võimetest ja neile ka kaine pilguga otsa vaatamine. "Üks võõrsõna, mida ma tihti sellises kontekstis armastan kasutada, on adekvaatsus. Seda kursust on selles vaimus kõik see aeg veetud, et kui on väiksem etüüd, siis selle esitamise juurde kuulub ka arutelu, tagasiside, refleksioon, mida kaaslased nägid, mida õppejõud nägid, ja selle üle mõtisklemine. Arusaamine, et me ei räägi inimesest, vaid tema tööst, me arutame loomingu üle. Ja me peegeldame ja sellest on võtta sellel inimesel kaasa," sõnas näitleja.

Kriitika vastuvõtmine on seega Printsi sõnul oluline, isegi siis, kui sellega on keeruline nõustuda. See oli ka üks printsiip, milles NO99 teatrit luues kokku lepiti – üksteisega räägitakse ja arutatakse. "Alguses hea lihtne – lepime kokku ja teeme, aga kui see asi kätte jõuab ja kolleeg ütleb sulle mingi kainestava asja, siis sel hetkel võib olla valus seda taluda. Aga lõpuks saad aru, et tal on õigus. See on hästi tervistatav."

Prints rõhutas, et teater peaks lavakunstikooli õppes olema mitmekesine ja tudengile pakkuma erinevaid lavastajaid, loojaid ja loomisviise. "Ma püüan enda kursusel ka tuua erinevaid lavastajaid kursuse juurde, et näidata noorele, et see põld on väga lai," sõnas Prints, kelle enda kujunemisaastad jäid aega, mil Linnateater oli oma õitsengufaasis ning Prints tõukus näiteks Elmo Nüganeni, Jaanus Rohumaa ja Adolf Šapiro lavastustest.

Enda puhul kartis Prints noore näitlejana mandumist ja seega läks teatrikooli tagasi magistrantuuri. Koolikontekstis on see tema sõnul lihtne, sest pedagoogide kaitsva tiiva all on näitlejal võimalik ohutult areneda, kuid omapäi olles võib Printsi sõnul olla keeruline end arenguvõimelisena hoida. Teisalt koosneb teater isiksustest, kes saavad kaasa tuua positiivseid muutusi. "Mingites printsiipides me oleme kokku leppinud ja näeme kunstitegemise viise sarnaselt, sõnastame mingid otsingud, eetika- ja distsipliiniküsimused ja sellest lähtuvalt oleme nõudlikud enda ja teiste suhtes, et saaksime seda koosloomet viljeleda."

Pühendumise olulisus

Lavakoolist on Prints kaasa võtnud pühendumise vajalikkuse ja mõtestamise. Pühendumine on tema sõnul ka andumine ja endast millegi või kellegi nimel ära andmine. "Läbi selle teadvustad enda väiksust ja millegi suurema olemasolu. Seal on nii palju tähendusvälju ja üllast, aga ma arvan, et see on kõigi meiega, kes me oleme mingil eluetapil mingi töölõiguga kokku puutudes ennast sinna sisse pannud. Missugune on rõõm, kui sa oled pikalt või süvenenult millegagi tegelenud, mis on see tagasisaamine, rahulolu sellest, rõõm oma tehtust," sõnas Prints ja lisas, et meie kõigi jaoks olulised asjad sünnivad siis, kui mingi seltskond võtab hoolitseda ja pühenduda. 

Teisalt tunnistas ta, et kõik, mida me elus teeme, on ohverdus. Suurim ohver Printsi jaoks on olnud see, et ta pole loonud perekonda. "See on ka ilmselt mingi hirm lapsepõlvest või oma vanemaid kõrvalt vaadates, et kuidas on võimalik end jaotada nii, et ma teostan end oma töös ja loomingus ja samas kogen ka pereõnne," rääkis näitleja. Enda varal on ta tundnud hirmu, et teda on üks ja kõigele pole võimalik sada protsenti anda. "Ma ise ei tule toime selle südamevaluga, kui ma tean, et ma tahaksin kuskile anda rohkem kui ma praegu saan anda ja seetõttu see kannatab. Võtsin selle austusväärse otsuse vastu, et vedada seda kursust ja enda peas elan ma neli aastat nende inimeste nimel."

Teatav täiuseiha on Printsi teatritöös pidevalt saatnud, ent ta möönab, et liiga palju head pole kunagi kasulik. "See on suur oskus, kuidas panna endale näpp peale ja saada aru, et võiks tagasi tõmmata. Perfektsionismis pole midagi halba, aga on kohad, kus tuleb endale aru anda, kas seda nii totaalselt pakkuda ja nõuda," sõnas Prints. Vahel vaatab ta enda sõnul imetlusega mõnd kolleegi, kes suudab olla prii mingitest takistustest, mis Printsi jaoks tihtilugu nõuab suurt pingutust. "Mind võib-olla kammitseb see, et ma kardan midagi lõhkuda ja seetõttu hoian ennast ja hoian asju."

Korra on Jaak Prints teatri oma elus jätnud, kui ta suundus NO99-st juhtima FC Flora jalgpalliklubi. Toona tundis ta, et peab teatrisse tegema vahe sisse ning astus välja ka teatriliidust ja näitlejate liidust. "Sain aru, et sellist samalaadset gruppi nagu NO99, kuhu ma saaksin kuuluda, Eestimaal ei ole ja tundsin, et teeksin raha teenimiseks pigem midagi muud," ütles Prints. Kui Aivar Pohlak Printsile toona ütles, et ta on nagu rändur, mõtestas Prints seda nii, et elu ongi rännak ja me kõik oleme rändurid, kes kuhugi teel. "Praegu on tee mind jalgpalliklubist tagasi teatrikooli viinud ja see on minu tee."

Arutelud poliitilistel teemadel

Olles ise keeletundlik inimene ja mõnda aega ka Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppinud, peab Prints arutelusid eesti keele korralduse ja arengute üle väga oluliseks. Osalt on siin tema sõnul probleemiks kommunikatsioon probleemi käsitlemisel, teisalt segadus terminoloogiaga. "Kirjakeel on ikkagi normide kogum ja sellel baseerub ka meie riigi valitsemine, asjaajamine, kultuurilised küsimused. Kui laseme siin kõik vabaks, siis võib juhtuda, et see pudeneb meil käest ja meie riigipidamine kukub laiali," ütles Prints.

Ühisosa nii "Tiit Pagu" peategelase, lavakunstikooli tudengite ja laiemalt selle generatsiooni vahel on Printsi sõnul huvi maailmas toimuva vastu ning püüdmine aru saada probleemide tekkepõhjustest. "Kuna meie koolihoone asub Toompeal ja kursuse aega on jäänud mitmed meeleavaldused, siis nemad on võtnud hetke, käinud vahetundide ajast koosolekuid jälgimas. Püüdes mõista ja aru saada, teha tähelepanekuid – ja mitte halvustavaid –, vaid püüdes aru saada, et mis need tekkemehhanismid on," sõnas ta.

Prints on ka ise ühiskondlike liikumiste kommenteerijana aktiivselt üles astunud. Enda sõnul on teda käivitanud ebaõiglustunne. "Terav taju selle koha pealt, kui kuskil tahetakse kellelegi liiga teha. Praeguses ajas on need debatid looduse osas, et kuidas me käime ümber metsaga. Need on teemad, mis teevad haiget," tõdes ta. Oluline on inimestega rääkida ja suhelda, et mõista nende hirme, muresid ja maailmavaadet. "Läbi selle tekivad mustrid ja sa mõistad, miks ta nii mõtleb või tunneb"

Neil teemadel tekkis Printsil äratundmine ka "Tiit Pagu" naistegelase Loga, kes on teistsuguste maailmavaadetega noor inimene. "Mul tuli meelde seik ajast, kui parajasti olid presidendivalimised tulemas ja kandidaatideks Toomas Hendrik Ilves ja Arnold Rüütel. Meie aktsiooniks NO teatriga oli särkidele kirjutatud lause: "Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes valiks Rüütlit". See polnud isegi küsimus, kas Ilves või Rüütel, vaid et Rüütlit toetas rahvaliit, kelle taga olid vennad Reiljanid ning samal ajal oli meedias juba üleval maadevahetuse lugu," meenutas Prints. Teatritrupp käis koos isegi kohtuprotsessi jälgimas ja Prints mäletab hästi, kuidas sai hiljem Estonia teatri ees koos teiste hõikajatega oma meelsust väljendada ning milline sisemine keemia teda sel hetkel valdas. "Iga asi omal ajal, see käib ka kaasas mingisuguse ealise kujunemisega."

Kultuurisoovitus. "Ma ütleksin, et minge loodusesse. See on asi, mida mina pole saanud juba mõnda aega teha seoses peaproovidega, ma tunnen sellest puudust. Loodusesse minemisel on mitu aspekti, esiteks selline ajavõtmise hetk enda jaoks, mingi rahu saavutamine, mida paljud on kogenud, kes seda on teinud, aga kui sa oled looduses, siis sa oskad ka seda keskkonda paremini hinnata. Kõik need debatid, mis meil praegu ühiskonnas on, võib-olla siis ei langetaks keegi nii kergesti neid otsuseid kuskil kabinetisügavuses, mis puudutab meie metsade mahavõtmist."