Üritasin kirja panna, mis on see ühisnimetaja, mille olen kõigil Mari albumitel ära tundnud. Pika ümbersõnastamise tulemusena: iseendaks jäämine ja sügav side sellega, millest ta laulab. Tema palav tuum, mis jõuab, jumal tänatud, ka läbi salvestusaparaatide otse meie neuronitesse! "Stoonia lugudes" saavad loomismüüdid kokku võimsa vokaali ja sellesama trubaduurliku hingelaadiga. Alguses loetlesin pille, mida Mari ise albumil mängib. Tänu nendele kuulemegi avaloos "Munamäe loomine" liigirikast Haanja kõrgustikku: putukaid, usse, alustaimestikku, vanu puid, linde, loomi ning isegi õhumolekule. Järgmised 36 minutit on puhas elevus ja kelgusõit, mis tutvustab muu hulgas nelja võro- ja eestikeelse luuletaja loomingut. Ja muidugi on esindatud ka Mari enda tekstid. Pärast teravat ja rahutut, inimmutukate hoolimatust kiruvat "Maaimä" (Holts/Kalkun) aitab südamepurjed lahti siluda "Tõistmuudu" (Kaplinski/Kalkun). On, kuidas on, ent need kaks laulu just sellises järjestuses kannavad kliimakriisi valguses (või pimeduses) mingit erilist kontrastset jõumomenti.

Isemoodi pinge ehitub plaadi eelviimases loos, mis räägib väikese keele väljasuremisohust. Triinu Laane tekst ja Mari imetundlik laulmine, mis mõjub kui palve, on plaadi kõige kõrgem ja mingis mõttes ka valusam punkt. Unistades võro keele säilimisest, tsiteerib Mari ka veel viienda luuletaja, Kristjan Jaagu kassiissellemaakeelt. Aga kas siis ei võiks?