PÖFF-i põhivõistlusprogrammi žüriis on tänavu briti filmihelilooja ja džässmuusik, aga ka dirigendina tegutsev John Altman, kes on töötanud näiteks filmide "Goldeneye" ja "Titanic" juures. Vaatamata suurtele ja olulistele töödele on Altman üpris vähetuntud.

Altman hindab PÖFF-i filmide kultuurilist mitmekesisust, sest enda sõnul satub ta Ühendkuningriikides vahel harva ehk mõnd Prantsuse või Skandinaavia filmi vaatama, aga PÖFF-il pakutakse filmikunsti põhimõtteliselt igast maailma paigast.

Lisaks panusele filmimuusikamaailma on Altman ka džässmuusik ja saksofonimängija. Ka Tallinnas viibides on ta käinud mitmel õhtul Philly Joe' džässiklubis jämmimas, sest oma väikese sopransaksofoni võtab ta kõikjale kaasa.

"See käib minuga igal pool. Mahub mu käsipagasisse, mis on väga mugav pilliga mööda maailma rändamiseks," ütles Altman Klassikaraadio kultuurisaates "Delta".

Džässmuusiku töö on mänginud mehe karjääris suurt rolli. Altmani onud olid džässmuusikud ja töötasid Ühendriikides koos meestega nagu Louis Armstrong, Nat King Cole ja Duke Ellington. "Tundsin džässi juba kolmeaastasest. See oli vältimatu," tõdes ta.

Mitmel rindel heitlev Altman leiab kõige jaoks aega tänu sellele, et peab oma tööd hobiks. "Kui on nii, siis sul on seitse päeva nädalas, et teemadesse sukelduda. Kunagi, kui filmimuusikat kirjutasin, siis tegingi nii, et päev läbi tegin tööd ja lõdvestumiseks läksin džässklubisse mängima," meenutas Altman ja lisas, et muusikaga tegeles ta kunagi peaaegu terve ärkvel oldud aja.

Altman annab ka filmimuusika-teemalisi meistriklasse. "Väga huvitatud ollakse protsessist ja koostööst. Režissööridega suhtlemine, toimetajaga suhtlemine, filmist aru saamine, lähenemise muutmine, kui sinu tööga rahul ei olda. Neid oskusi lihvisin palju reklaamimuusikat kirjutades. Mu produtsent arvutas välja, et olen neid teinud üle 4000," ütles ta.

Koolitustel räägib ta ka oma karjäärist, mis on viinud teda kokku inimestega nagu Muddy Waters, Ridley Scott, Bob Marley, Nick Drake, Van Morrison.

Üldiselt kaasatakse Altman filmitegemise protsessi kõige algsemas faasis, aga on ka juhtumeid, kus filmi ilmumiseni on jäänud neli päeva. "Mina tavaliselt loen käsikirja, vaatan filmi mitu korda läbi, suhtlen võttetiimiga, aga veel midagi ei kirjuta. Siis teen omi asju edasi. Kui mul oleks koer, siis jalutaksin temaga. Aga üks hetk saan aru, et õige hetk on käes ja hakkan kirjutama. Päris müstiline protsess, aga tundub töötavat," sõnas Altman.

Kunagi öeldi, et märk heast filmimuusikast oli see, kui vaataja seda tähele ei pannud. "Ma ei tea, kas see päris tõsi on. Kui mõelda näiteks klassikaks saanud John Williamsi heliteostele. Kõik mäletavad filmide "Star Wars" või "E.T" muusikat. Muusika on nendest filmidest suur osa. Keegi ei saa öelda, et nad ei märganud "Star Warsis" muusikat. See on võimatu," selgitas ta.

Filmimuusikat kirjutades tuleb kogu aeg filmi mõttes pidada. "Näen seda kui stsenaariumisse tegelase lisamist. Kui ainult enda jaoks kirjutad, siis sul piiranguid pole. Filmide puhul tuleb palju asju silmas pidada ja see võib väga huvitav olla," ütles ta.

"Näiteks kirjutasin ma James Bondi filmi "Goldeneye" tanki tagaajamise stseenile muusika väga lühikese etteteatamisega, sest režissöör ei olnud rahul sellega, mis ta juba saanud oli. Kui siis võtad ette järgmise filmi, kus on põnev tagaajamine, siis tekib tunne nagu oleksid mäkke roninud, tippu jõudnud ja avastad siis, et tuleb järgmise otsa teistmoodi ronima hakata," naeris Altman.

"Võid ju mõelda, et oled kirjutanud parima romantilise või seiklusliku pala, aga siis tuleb seda uuesti teha ja täiesti teistmoodi. See on alati väljakutse."

Näiteks kirjutas Altmani filmile Titanic muusika, mida mängis uppuva laeva orkester. Muusika pidi kõlama võimalikult autentselt ja Altman pidi ette kujutama millist muusikat võidi Titanicu pardal mängida.

Filmitegijad paluvad Altmanilt tihti filmimuusikat mõne aastakümne, kas siis 1920. või 1960. aastate, vaimus, aga unustatakse, et 1960. aasta ja 1969. aasta muusikal on juba väga suur vahe sees.