Noor lavastaja: elu on kohati keeruline, aga koos saame hakkama
Kultuurisaatele "OP" antud intervjuus sõnas noor lavastaja Alissija-Elisabet Jevtjukova, et vaatamata raskele teemale püüab ta oma lavastusega vaatajale kergust kaasa anda.
Põhjala tehases Ankru saalis esietendus 16. novembril Alissija-Elisabet Jevtjukova soololavastus ''Enekas". Kinoteatri teatriaasta eksperimendist tuttav Jevtjukova vaatab lavastusega julgelt peeglisse ning avab oma kõige tumedamaid pooli.
"Lavastus räägib surmamõtetest ja eluraskustest. Ma lugesin hiljuti oma päevikud üle – pean päevikut alates sellest, kui ma olin 14-aastane ja alates sellest ajast tahtsin ka ära surra. Ilmselt selleks ma hakkasingi neid kirjutama, et mingit abi saada. See lavastus on justkui enesetapp, mis on transformeerunud eneseabiks," tutvustas Jevtjukova ning lisas, et tema sai päevikute kõrval abi ka paljust muust.
"Ikka kõik see, millest räägitakse – hea sõprade valik, tervislikud eluviisid, magamine, heade inimestega suhtlemine, kvaliteetaeg, uute asjade õppimine jne. Psühholoogi poole on väga hea pöörduda, aga esmalt sa pead ikkagi iseenda eest hoolitsema," lisas ta.
Laiemale üldsusele sai Jevtjukova tuttavaks Kinoteatri eksperimendist ning dokumentaalfilmist "Aasta täis draamat". Pärast seda kogemust asus ta õppima Viljandi kultuuriakadeemiasse lavastaja erialale, mille lõpetas tänavu kevadel. Noore lavastaja sõnul oli eksperiment mitmes mõttes keeruline, kuid avas talle ka palju uusi uksi.
"Ma olen väga tänulik. See oli väga karm, aga mingil määral oli see täpselt see, mis ma tahtsin – et mind visatakse kuskile sügavasse ookeanisse ning palun, avasta ja tee, mis tahad," ütles Jevtjukova ning tõdes, et vahepeal hakkas teda eksperimendiga seostamine häirima. "See ikkagi häiris mind, et ma olin see tüdruk. Ma tundsin, et ma ei ole ammu enam see tüdruk, ma olen juba edasi liikunud sealt."
Oma esimese iseseisva tööna just monotükiga välja tulla Jevtjukova ei peljanud. "Ma tegelikult tahtsin endale just kõige rängemat väljakutset, et tõestada, kas ma ikka olen piisavalt tugev inimene või ei ole. Ja kas ma üldse peaksin sellega jätkama, mis ma olen nende erialaks valinud," ütles ta.
Viljandi kultuuriakadeemias omandatust väärtustab Jevtjukova ennekõike koostööoskust. "Ma seadsin juba esimesel kursusel endale eesmärgiks õppida sotsiaalsust, sest ma sain aru, et ma ei saa teatrimaastikul eksisteerida, kui ma ei oska seda võrgustikku hoomata. Keskendusin sellele, et õppida teistega koos looma, sest üksinda ma saan niigi väga hästi hakkama," rääkis ta ning lisas, et ta ei eelda, et pärast kooli lõppu keegi teda teatrimaastikul väga ootaks.
"Mind see pigem paneb liikuma rohkem, et ma pean tõestama ennast ja näitama, et kuulge, vaadake, ma ikka olen lahe! Jah, kuidagi see annab just jõudu juurde, kui ma pean ise täiesti nullpunktist kõik läbi mõtlema, valima koha, valima helid, kostüümid – siis ma tunnen ennast loojana ja see annab mingisuguse suurema tähenduse ja tunde, et mul on midagi öelda."
Vaatamata raskele teemale püüab Jevtjukova oma lavastusega vaatajale kergust kaasa anda. "Eesmärk on elu absurdsuse täielik aktsepteerimine. Seda ma taotlengi – õpime naerma oma vigade, oma häbi, maailma vigade üle. Niikuinii halba toimub, elu on kohati s*tt, aga koos saame hakkama," usub ta.
Allikas: "OP", intervjueeris Ave-Marleen Rei