Enne eksperimendi algust oli Alissija-Elisabet Jevtjukova külastanud teatrit vaid kaks korda, ühe korra lasteaias ja teine kord algklassides, vahendas "Aktuaalne kaamera". Möödunud aastal tuli tal aga 12 kuu jooksul käia teatris üle 200 korra, mille eest teenis ta igakuiselt kultuuritöötaja miinimumpalka ehk 1150 eurot.

Sõltumata mõningatest raskustest vaatab ta sellele aastale siiski positiivselt tagasi. Teatris käimise kõrval muutus keerulisemaks aga hoopis arvustuste kirjutamine. "Lõpuks oli kirjutamine ka päris nõme, sest ikka tahaks loomeinimesena midagi uut kirjutada, aga ei tule ja siis kirjutasingi paari lausega ainult," sõnas ta ja rõhutas, et teda julgustasid need sõnad, kui öeldi, et sina oled meil puhas leht ja saad mõjutamata välja öelda, mis sa arvad. "Neile toetudes ma nii kirjutasingi, see tegi mu elu palju lihtsamaks."

Kinoteatri eestvedaja Paul Piik sõnul jäi eksperimendi lõppvalikusse viis inimest ning ta usub, et neist kõigist oleks saanud väga erinevaid filmid. Kuigi tänaseks on neist Alissijaga saanud sõbrad, siis möödunud aastal oli nende vahel siiski töösuhe ning teatud hetkedel tuli palgalist teatrivaatajat ka noomida. "See oli tõusude ja mõõnadega, mõõnade ajal pidime temaga rääkima ka karmimalt ja raskemalt, just kirjutamise osas, teatris käia on veel mõnevõrra lihtne, aga et sa pead pärast veel arvustusi kirjutama, muutus talle aja jooksul keerulisemaks," selgitas Piik ja rõhutas, et tegelikult on Jevtjukova väga hea töötaja. "Julgen soovitada."

Režissöör Marta Pulk, kelle jaoks oli tegemist esimese täispika dokumentaalfilmiga, kinnitas, et filmi vaatamiseks ei pea olema teatrihuviline, sest seda ei olnud ka Alissija. Tema arvates on see hoopis lugu elus oma koha otsimisest. "Meil oli kokku umbes 80 võttepäeva, sellest teatrietendusi võtsime üles 40-50, kõik ülejäänu oli Alissija elu väljaspool seda," sõnas ta ja tõdes, et mõistmaks, kas ja kui palju inimese elu sellise eksperimendi raames muutub, oli vaja teda vaadata ka väljaspool teatrimaailma."