Evelin Võigemast: teater muutus filmis "Aasta täis draamat" teisejärguliseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kinoteater

Saade "OP" võõrustas näitlejaid Külliki Saldret ja Evelin Võigemasti, kes käisid vaatamas Kinoteatri projektist valminud dokumentaalfilmi "Aasta täis draamat". Kui Saldre leidis, et tema jaoks oli see eksperiment julm, siis Võigemasti sõnul oleks olnud julmem see, kui eksperimendis osalenud Alissija oleks jäänud Valka ja läinud näiteks Maximasse tööle. Tema sõnul muutus teater üks moment filmis teisejärguliseks – see on Võigemasti sõnul hoopis inimeseks kasvamise lugu.

Näitleja Külliki Saldre, kes on kahel aastal vaadanud Eesti teatriliidu sõnalavastuste žürii liikmena aastas ära palju teatrilavastusi, tunnistas, et talle mõjus film "Aasta täis draamat" rängalt. "Oli hetk, kus ma tahtsin saalist välja minna. Ma väga samastusin temaga. Läksin temaga kaasa. Minu jaoks oli see eksperiment julm."

"See noor oli väga tundlik, loomupäraselt intelligentne ja väga võluv tüdruk, aga tal puudus igasugune kaitsekiht või arusaam, kuhu ta satub. Ma mõtlen, et kuidas ta sai selle eksperimendi ja tohutu emotsionaalse koormusega hakkama," jätkas ta.

Saldre loodab, et Alissijajääb rahule oma valikuga, mis ta tegi. "Aga me ei tea ju seda. See maailm, kuhu ta ilma ettevalmistuseta sattus, on üsna julm." Ta lisas, et võib-olla ta mõtleb üle ja kujutab seda täiesti valesti ette. "Võib-olla on küsimus minu vanuses, et ma tean asjadest natuke rohkem ja mõtlen natuke üle."

Võigemast: julmem olnuks see, kui ta oleks jäänud Valka

Näitleja Evelin Võigemast ütles, et tema selle tüdruku pärast mures ei ole. "Ma olen mingil kombel selle tüdruku pärast õnnelik." Ta tõdes, et tema meelest oleks julmem olnud see, kui Alissija oleks jäänud Valka ja läinud Maximasse tööle.

Alissija ise on nii tohutult võluv, tõdes Võigemast. "Ma olingi temast nii tohutult võlutud, nii kaasas. Ma pigem nägin seda just niipidi, kuidas kunst ükskõik mis vormis hakkab inimest paratamatult muutma. Tegemist on niigi kindlasti väga tundliku tüdrukuga, et see paneb käima mingisugused protsessid."

Võigemast ei taha väita, et tegemist on lihtsa ametiga, viidates Alissija õpingutele Viljandi kultuuriakadeemias lavastaja erialal. "Aga mis garantiisid elus üldse on? Ma ei tea, kas on mõtet mingisugusele teele astumata jätta seepärast, et äkki on raske."

Teater muutus filmis teisejärguliseks

Tal on hea meel, et filmi pealkiri on "Aasta täis draamat", sest see ei ole tema sõnul lugu aastast täis teatrit. "Natuke on kahju, et osa inimesi jätab selle filmi kõrvale, sest see on mingi teatriinimeste ja tsunfti värk. Aga see ei ole seda üldse."

Ta lisas, et hoolimata sellest, mis oli Kinoteatri algne eesmärk, siis elu mängib inimesi alati üle.

"[Režissöör] Marta Pulk peegeldas üht noort naist nii tundlikult, et mina nägin seda rohkem kui kahe naise filmi, nende omavahelist kommunikatsiooni. Kui elu hakkas vedama seda filmi mingis teises suunas, siis Marta tegi ainuõige otsuse ja läks selle tüdrukuga kaasa. Teater oli ühel hetkel seal nii teisejärguline."

See, mis hakkas Alissijaga läbi teatri toimuma, oli Võigemasti sõnul nii palju huvitavam kui see, et vaatajad näeksid, mida ta laval näeb.

"See on inimeseks kasvamise lugu. Seal on tüdruk, kes on päriselt oma probleemidega. Sa vaatad, et ta on nii ilus, nii võluv ja nii armas. Aga siis näed ikka tema kõhklusi ja kahtlusi, et "kes mind üldse armastaks". Tahaks kinni võtta, natuke raputada ja öelda, et "kõik armastavad sind"," märkis ta.

Ta ei usu, et Alissija võiks kunagi kahetseda, et ta filmis nii vahetu ja avameelne on. "Ta ei tundu mulle selline natuur."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: