See on selle aasta kohustuslik kodumaine film - režissöör-stsenaristi Marta Pulga "Aasta täis draamat", mis põhineb Kinoteatri eksperimendil palgalisest teatriskäijast, on nii ilus ja kohutav, et pärast kinost väljumist oleksid nagu suunataju kaotanud. Emotsioon on võimas ja rohkem polegi vaja.

Kui olin rahunenud ja kodus maha istunud, tuli mulle meelde ammu nähtud film - "Suhkrumeest otsides", mille eest varalahkunud Rootsi režissöör Malik Bendjelloul võitis 2013. aastal dokumentaalfilmi Oscari. Marta Pulga filmiga saadud tunde tugevus on "Suhkrumehest" saaduga võrreldav ning sellepärast arvan, et "Aasta täis draamat" on linateos, mis peaks saama kui mitte Oscari, siis vähemalt EFTA ja kulka preemiad.

Samas mine tea kah. Film on hea minu meelest, kes ma pole dokumentaale vaadates ortodoksne dokumentaalsusse uskuja. Ma ei tea, mida arvaksid need, kes on. Ega nemad arvanud ka Bendjellouli filmist midagi palju, sest päriselus oli Suhkrumehe lugu mõnevõrra teistsugune. Bendjelloul oli manipuleerinud ajateljega, sündmustele dramaatikat lisanud, mõnegi seiga sootuks lavastanud, kõike ladusa stsenaariumi nimel. Ta alistus sellele, mida tark jutustaja vaistu pealt paratamatult teeb - oma loole. Ta oli loo vastu helde ja andis sellele juurde, kus elu ise nii suuremeelne ei olnud. Mulle tundub, et Marta Pulk tegi sama.

Ma ei kahtle, et ka Alissija loos on ajateljega veidi surgitud (ning just sellepärast ei näe me kõigi lavastuste pealkirju, õieti on lavastustele ja teatrile meeldivalt vähe tähelepanu pööratud). Mul on tunne, et mitte kõik filmis nähtu ei juhtunud päriselt. Rolliotsing tundus vähemalt osalt lavastatud. Kas palgaline teatriskäija pärast etendusi tõesti telgis ja lakas ööbima pidi? (Võimalik, et öömaja oligi vaja, aga kas just telk või heinakuhi? Mõne hotelli või lahke pererahva oleks ikka leidnud.) Kas filmis nähtud armumine ja salapärane peigmees olid ikka ehtsad? Kas Alissija pidi päriselt tagasi teenindajaks minema või oli see osa ka vajalik ainult stsenaariumi huvides, et see ei hälbiks oma valitud loo arhetüübist, Tuhkatriinu-loost?

Jah, eks võiks mõndagi küsida, kui ma tahaksin. Aga ei taha. Mul ei ole neid vastuseid tegelikult tarvis, ma ei soovigi teada. See lugu oli veenev, sest tahtsin Alissijat uskuda. Me kõik oleme olnud natuke tema, usun ma. See on filmi suurim tugevus.

Alissija-Elisabet on nagu ime

Alissija-Elisabet Jevtjukova, Kinoteatri palgatud teatriskäija ja filmi peategelane, on pööraselt õnnelik leid. Olen teletoimetajana tahtnud igasse tõsielusarja leida just teda - avatud hingega vastuvõtlikku, ülitundlikku ja emotsionaalset inimest, kellele on looduse poolt antud võime ja tahe endast ja oma tunnetest köitvalt jutustada. Alissija emotsioonid on nii tugevad, et need nakatavad kohe ja kannavad väga kaugele. Sa kindlasti nutad seda filmi vaadates või oled sellele lähedal. Aeg-ajalt unustad lugu jälgida, sest tunne on liiga võimas - sellised peategelased on, muuseas, täiesti andestavad töövahendid. Sa oled Alissijat vaadates iseenda tunnetest pimestatud ega märka midagi muud. Just oma tunnete pärast ei taha sa esitada ühtki küsimust, mis eespool loetlesin - sa ei taha seda tunnet kaotada, sest meeldid seeläbi iseendale. Oled armunud oma emotsioonidesse, nagu Alissija on armunud enda omadesse.

Võibolla paljud kardavad kinno minna, sest arvavad, et film on teatrist? Ei ole. See on Alissija-Elisabeti, vaimselt hapra noore naise portree, kes vaatamata tõsistele probleemidele (kõik inimesed ei tegele eneselõikumisega) on hõlpsalt samastutav vaatamata rastapatsidele. Tunnustan Marta Pulka delikaatsuse eest, millega ta valis vahendeid inimese vaimse tervise kujutamisel.

Midagi ei öelda sõnades välja, aga Alissijat jälgides saab kõik selgeks. Ta elab korratus toas keset pesemata toidunõusid ja asjade hunnikuid. Ta keha on arme täis, hingest ilmselt siis rääkimata. Ta nutab armastuse pärast nii, nagu oleks keegi ära surnud. Ta avaldab kartust, et äkki keegi temasugust ei armastagi - see film on armastuse ja igatsuse lugu. Me kõik oleme tõepoolest olnud Alissija, vähemalt selles. Mulle küll on see kõik väga tuttav.

Suur vastuarmastuse otsimise teekond

Olin kinost lahkudes meeletult õnnelik režissöör Marta Pulga üle, kes oli joonistanud suurejooneliselt romantilise portree igatsusest. Ma polnud ammu midagi nii ilusat näinud. Kes kardab kinno minna, sest oletab, et filmis lahatakse teatrit, teeb suure vea. Teater ainult virvendab taustal nagu tapeet elutoa seinal. Eksib seegi, kes ei lähe sellepärast, et kardab eestivenelase lugu - lugu sellest, kui halb on venelastel elada Eesti ääremaal nagu Valga. Sellest saab aimu, aga filmi lugu ei keskendu kitsalt meie venelaste elule. See keskendub suurtele inimeseksolemise asjadele.

Alissija otsib oma draamaga täidetud aasta jooksul armastust, täpsemalt vastuarmastust. Esiteks otsib ta endale meest. Ning paralleelselt selle igatsusega loodab ta vastuarmastust teatrilt. Nagu meestegi puhul, kardab Alissija, et äkki teater ei hakka iial temasugust armastama. Olen selles punktis olnud. Nagu tema, olen minagi pärit perifeeriast, kus ainuke distantsi ja me pere majanduslike võimaluste poolest kättesaadav kultuur olid raamatud. Teater jäi terve mu lapsepõlve ja nooruse jooksul nii kaugeks, et kui mind noorukese reporterina Ugala teatrisse uuslavastusest lugu kirjutama saadeti, ei söandanud ma kellelegi tunnistada, et ei ole veel kunagi teatris käinud. Mäletan end seismas teatrimaja puhvetis samade tunnetega, mis valdasid Alissijat teatriauhindade galal - valge varesena, kes kardab suud lahti teha, sest siis pahvataksid kõik mõnitavalt naerma. Pidin Mikk Mikiverile paar küsimust esitama ja kartsin, et kusen aukartusest ja häbist teatri ees püksi.

Alissija, kui sa seda arvustust loed, usu mu sõnu, sest need on sündinud kogemustes karastumisest: mitte midagi ei oleks sinuga lahti, kui sa poleks hakanudki teatrit armastama. See ei ole kohustuslik. Hing võib valgeks saada niigi, täitsa vabalt võib.

Teater ei ole püha lehm

Ning viimaks ka teatri juurde - mõtlesin pärast lõputiitreid, et tea, kas teatriinimesed on seda filmi vaadates solvunud? Mõnda neist isiklikult tundes nad ju võiksid olla. Teater on Eestis tohutult püha, seda ümbritseb puutumatuse aura. Kui halvustavast arvustusest toibumine võtaks igaühel aega, kipub teatriinimese viha kestma kogu elu. Teatrit ei tohi mingil juhul solvata! Kas "Aasta täis draamat" teeb seda? Võib-olla veidi küll.

Pilt, mis avaneb põgusatest ja hoolikalt valitud etenduste katkenditest (sest tükke oli kokku üle 200, valik seega lai), ei peibuta eriti. Lavastuste tase kõigub ja see tundub veel pehmelt öeldud. Me näeme labast komöödiat, piinlikku rahvateatrit, ajuti sama piinlikku pretensioonikat teatrit, mis tahaks vist olla "kontseptuaalne" või mis see uhke kõlaga sõna iganes tähendabki. Mõned etendused tundusid olevat head ning need meeldisid ka Alissijale. Vaadake, püha teatri tegijad, inimesel on olemas võime vahet teha, kas miski on hea või halb, ka siis, kui ta ei ole seda kultuuriliiki iialgi tarbinud. Seda ei tohi iial unustada, sest kui sisering on andestav ja käib kohal ning aplodeerib inertsist ja kohusetundest, siis autsaider ei andesta midagi. Tema on piisavalt toores, et kõik otse välja lajatada.

No võib-olla see film siiski on portree ka teatrist, võib-olla see annab nende kildude abil päris ammendava pildi Eesti teatri hetkeseisust.

Mida teeb kultuurikümblus inimhingega?

See on filmi algusminutitel esitatud küsimus või eesmärk. Filmi lõpus saabki seda teada: linnuke kirjas, eesmärk täidetud. Kuigi, tõsi, võiksin siingi küsida, kas lõpuosas nähtav ikka oli Alissija enda või stsenaristi idee? Võiksin küsida, kui kaua see faas Alissijal kestis - kas ta ikka veel armastab teatrit lausa nii palju? Ta tundub olevat mõjutatav inimene, tunnetele alluja, keda annab vastavalt loo vajadustele vormida nagu sooja plastiliini.

Aga ei ole mul tarvis neidki vastuseid. Ma ei taha teada. Lõpuks polegi see tähtis, mis Alissija elust pärast teatrikümblust sai, vaid mis juhtub kinokülastajaga pärast selle filmi lõppu. Kas ta on natuke muutunud? Ma olin kinost väljudes tükk aega verilihal, mu tunded olid sama pärani nagu Alissijal ja kibelesin neid terve maailmaga jagama. Nakatavalt tugeva tundemaailmaga inimesed tekitavad teistes efekti, mida nood hiljem neist endale tegelikult ju võõrastest emotsioonidest kainenedes nimetavad kafkalikuks - see tunne, nagu oleks sind haaranud saatanlik jõud, kus keegi nagu roniks su pähe ja hakkaks sind kontrollima. Olen ise sama sorti inimene nagu Alissija ja saanud täitsa jaburaid süüdistusi, et teen inimestega, mis ise tahan. Minu kohta on öeldud kafkalik. Kontrolli kaotanud inimene reeglina vihastab, kui aru saab, et nii on juhtunud. Alissija ongi mulle väga tuttav ka selle poolest. Sellepärast, kui lähete kinno, vaadake ette!

Ma ei garanteeri, et teist saab teatrihuviline, aga te võite muutuda Alissijaks.