Kui 30. novembri õhtul pärast "Hiirelõksu" etendust lumerohkes Tallinnas Mustamäelt kodu poole sõidan, märkan järsku õhus kõlkumas ähvardavaid halle silmuseid. Tohoh, kas tõesti hallutsinatsioonid platsis?! Hetke pärast taipan – liinibussi käetoesilmused peegelduvad  aknaklaasil. Selline võllapuine järelmõju siis krimiteatril.

Kui lugesin lavastaja Vahur Kelleri eeltutvustusest, et ta on teinud "Hiirelõksu" põnevamaks ja võtnud britilikku komöödiat oluliselt vähemaks, lõi ohutuluke plinkima. No meest sõnast, Keller talitas täpipealt nii nagu lubas. Minu arvates muudab huumori meelekindel taandamine Agatha Christie' populaarseima näitemängu ikka tublisti igavamaks.

Omajagu sarnaneb uuslavastuse stilistika suvel Viinistul mängitud "Ja ei jäänud teda ka" põrgu-allusiooniga. Nagu ka Britt Urbla Kelleri nihkeliste kostüümide süsteem, ehkki värvigamma on teisenenud, seekord punavalge. Tinglikkust toonitamas ka punasilmne grimm ja punakasroosad prillid. Nii muundatakse tegelased üksteisega sarnasteks marionettideks, kes sunnitud loovutama isikupära. Lavakujunduse puurikarkass välistab võõrastemajas vähimagi õdususe.

Süütud ja süüdlane või kaassüüdlased poevad läbi puurivarbade, peaaegu igale tegelasele kuulub oma hüsteeriasoolo, oma hulluseviiv, mis ansamblimängu muudab pigem staatiliseks. Tundub, et vaid üks persoon suudab säilitada suveräänse sisemise huumori – nimelt Riho Rosbergi salapäraselt ilmuv härra Paravicini, kelle paturegistrile viitavad kommentaarid on järsult kulgevas finaalis välja kärbitud.

Näh, juba ukerdangi libedal jääl, edastas ju lavastaja pärast etendust autori tungiva palve, et mõrvarit ei paljastataks. Krimikuninganna loomingu fännina on mul tunne, et "Hiirelõksu" süžeed ja mõrtsukat teame nagunii kõik. Aga tuleb välja, et eksin. Sest etenduse vaheajal kuulatan puhvetisabas publiku jutukatkeid, arutatakse innukalt, kes küll võiks olla mõrvar. Eriti vahva on ühe mehe veendumus: "Kõige vähem ma kahtlustan Pääru Oja!" Paraku härra ei põhjenda, miks.

Üks mu lemmikumaid krimkatõlgendusi on Jaanus Rohumaa lavastatud "Hiirelõks" (Noorsooteater, 1993). Tollane mängulaad käivitas näitlejate ansambli vallatu improvisatsioonilusti, vaimuka huumoriga ei koonerdatud. Tõnu Oja mängis Giles Ralstonit võrratu naljaka inimesena. Nüüd on Gilesi rollis Pääru Oja, see teatrilooline järjepidevus mõjub ahvatlevalt nagu hõrk juustutükk hiirelõksus.

Näitlejale antud ülesanne on praegu risti vastupidine, Giles püsib surmtõsine, valdavalt vihane, armukadedus närib ta närve. Kelleri režii rõhub pinevale kassihiiremängule, otsitakse psüühiliselt ebastabiilset kurikaela, kahtluse alla langevad järjepanu kõik. Mõõdukaid koomikanoote siinseal vilksatab, aga need pühitakse kähku ära nagu tolmukübe kuuevarrukalt. Nali on nagu hiirekese händ, mis tuleb naksti! küljest ära kaksata. Nõnda välistatakse ka võimalus näha laval usutavaid, inimlikke tegelasi, kellele kaasa elada, kellega samastuda. Kindlasti on Vahur Keller trenditeadlik ja järjekindel "huumorijärgse ajastu" lavastaja. Ka uuemad filmiversioonid Christie' teostest muunduvad tasahaaval üha süngemaks. Iseküsimus, kas ka põnevamaks.

"Kus inimene naerab, seal kaotab kurat oma võimu." See vägev lause James Krüssi raamatust "Timm Thaler ehk Müüdud naer" kipub Kellerteatri lavastusi jälgides kurjakuulutavalt kummitama. Kui näitlejad laval ja publik saalis enam naerda ei tohi ega söanda, jääb õhku kaikuma kuradi kõle, kole, tundetu irvitamine. Ons säärane saatanlikkus kongeniaalne Agatha Christie' meisterlikult loodud psühholoogiliste portreede ja humaanse sõnumiga?