Stephen Kingi romaanil põhineva "Misery" toob vaatajate ette lavastaja Andres Roosileht, kaasa teeb ka Roosilehe ja Vahtrikuga samal kursusel õppinud Veikko Täär. Vahtriku sõnul on tore üle aastate taas kohtuda. "Me ei ole teinud koostööd pärast kooli ja natuke on selline tunne, et inimesed tegelikult ei ole üldse muutunud või kui, siis ainult paremuse poole," tõdes Vahtrik.

Lavastusprotsessi minnes tutvus Vahtrik nii romaani kui samanimelise filmiga. "See on väga individuaalne – mõnikord ma ei taha varasematest lahendustest midagi teada, sest ma kardan, et see hakkab segama. Aga teinekord on väga kasulik noppida materjali siit ja sealt ja enda peas see pusle kokku panna. Mulle tundus küll, et mida rohkem seda infot seekord on, seda parem."

Õudusžanriga on Vahtrikul soojad suhted. "Ma pean ütlema, et mulle õudus kui žanr tegelikult imponeerib või meeldib, kuigi ma ei julge seda väga vaadata. Õudusfilm ju tegelikult uurib pimedust. Ta uurib pimedust meie sees. Kus on meie enda vari? Oleks ikkagi mõistlik olla teadlik sellest, et see hea ja kurja piir ei jookse mitte inimeste vahelt, vaid inimese seest. Selles mõttes on see ikkagi väga huvitav žanr," rääkis Vahtrik.

Vahtrik, kes oli aastaid seotud Von Krahli teatriga, on nüüd juba mõnda aega vabakutseline olnud. "See oli kuidagi hästi loomulik koos Krahliga kogu see sünnist surmani kaar läbi käia. Pärast seda ma hakkasin vabakutseliseks, sest et ma tundsin, et kirg ja isu nii ausalt kunsti teha rauges. Kui ma oleks veel natuke aega niimoodi jätkanud, siis minust poleks enam inimesena midagi järele jäänud," meenutas ta ja lisas, et vabakutselise elu annab võimaluse töid valida ning toob samas kaasa ebakindluse tuleviku ees. "Jah, mul ei ole haigekassat, aga see on see hind, mida sa maksad vabaduse eest."

Poliitilise ja ühiskonnakriitilise teatri tegemise järele Vahtrik ei igatse. "Ma olen pigem see näitleja, kes ei soovi võtta sõna poliitilistel teemadel. Ma soovin hoida kunsti ja poliitikat lahus. Ma tean, et paljud ütlevad, et see pole võimalik, aga mina arvan, et on," sõnas näitleja.

Näitlejanna, kelle rollinimistus on olnud palju ka laulmisega seotud osatäitmisi, hetkel aktiivselt laulmisega ei tegele. "Tihtipeale jääb inimestele mulje, et laulmine on midagi, mis on sulle lihtsalt antud ja sa muudkui avad noka ja nii ongi. Tegelikult see on ikkagi ka füüsiline töö ja vaimne töö, nagu ka näitlemine. Ma alati tunnen ennast pisut isegi solvatuna, kui mõnikord öeldakse, et noh, näitlemine, mis see ära ei ole – paned võõrad riided selga ja ütled teksti. Tegelikult on see ikkagi palju sügavam nagu ka laulmine," tõdes Vahtrik.

Vahtrik jagab viimastel aastatel oma elu Luksemburgi ja Eesti vahel. Ungari tõlkijast abikaasaga ühendab neid armastus esperanto keele vastu. Päriselt Eestis lahkuda näitlejanna siiski ei kavatse. "Ma ikka nii väga armastan Eestit ausalt öeldes, et ma ei kujuta ette, et ma ei saa enam kunagi Pirita metsas jalutada."