Keskkonnaajaloolane Kati Lindström on kunagi oma teadlasekarjääri alustanud hoopis kirjandusest – enam kui 20 aastat tagasi uuris ta eestikeelseid haikusid. Ta peab haikudega tegelema hakkamist juhuse tahteks. "Ma täiesti kogemata sattusin jaapani keele kursustele ja mõtlesin, et mis ma sellega peale hakkan. Selge oli see, et selle õhtukursuse jaapani keele pealt tegelikult varauusaegset kirjandust jaapani keeles ei uuri. Jaapani haikuga ma oleks hätta jäänud, aga eesti haiku sobis," rääkis Lindström.

Ta märkas, et eesti haiku on justkui fenomen omaette. Kui struktuur oli talle arusaadav, siis haiku sisuga jäi ta vahel hätta. "Ma saatsin välja ka küsitluse kirjanike liidu liikmetele, kes haikusid kirjutanud. Küsimus oli selles, et maastikukujundus oli selline arhailine. Küsisin, miks nad neid kirjutasid. 1960-ndate ja 1970-ndate Eestis on keskkonnateadlikkuse ja teisalt ka idahuvi tõusu aeg, kus mõlemad kokku olid justkui poolenisti riigivastane, aga riigivastasus tihtipeale väljendus selles, et sa ei öelnud midagi. Kui vaatame neid haiku kujundeid ja teksti, siis on üks või paar haikut, kus on üldse selline sotsialistlik realism näha," sõnas Lindström.  

Eesti haiku sees on tema sõnul palju tekste, mis on massikirjandus. Tüüpiline haiku lööb aja ja ruumi segamini ning tekitab siin ja praegu olemises lühise. "Jaan Kaplinski ütles, et Masing hoiatas teda, kui neid kirjutama hakkad, siis pidama ei saa. Mõnda aega kirjutad ainult haikusid. Tõenäoliselt suurem osa kirjutatud tekstidest ei ole kunagi avaldatud," ütles Lindström.

Lindström on tõlkinud ka jaapani kirjaniku Haruki Murakami teosed "Norra mets" ja "Kafka mererannas". Tema sõnul pole Murakamit keeruline tõlkida, sest ta keel on viguriteta ja ilustamata. "Mingil hetkel meeltesegaduses ma guugeldasin tõlkeretseptsiooni ja vaatasin, et keegi oli kommenteerinud, et dialoogid on natuke puised "Kafka mererannas" raamatus. Ja see on tõsi, Murakami dialoogid on ka puised. Ta tahab natuke targutada, selle tõttu ta on loetav. Jaapani lugeja tegelikult ei tea Oidipuse müüti, mis on "Kafka mererannas" üks põhimotiive. Ameerika lugeja tõenäoliselt ka ei tea. Kui Murakami tahab, et keegi saab sellest aru, et see seal on, siis ta peab selle lahti seletama," sõnas Lindström ja nentis, et just seda osa oli tema jaoks kõige tüütum tõlkida.  

Jaapani keelest on Lindströmi sõnul mõnus tõlkida loodus- ja seisundihääli, mida ka eesti keeles on palju. "Midagi läheb laperdades või nihverdades. Sellised seisundeid, olekuid või hääli kirjeldavad sõnad. Pea igale ühele jaapani keelest on võimalik leida eestikeelne vaste. Neid on tohutult palju ja neid kasutatakse palju," ütles ta.

Murakami on oma teksti lihtsuse poolest hästi loetav erinevate kultuuritaustadega inimestele. Ta alustas kirjutamist nii, et kirjutas inglise keeles ja tõlkis jaapani keelde. Sellega arendas ta oma stiili ja sai vabaks varasema jaapani kirjanduse painest. "Võib-olla just see, et ta on hästi kultuurispetsiifilised vigurid suutnud eemaldada, ta on kõigile ligipääsetav. Teisalt on ta just nagu haiku, ta kuhjab tohutult palju realistlikke detaile, jutt ise on hullumeelne. Täiesti fantaasiamaailm, aga seal on tohutult palju detaile – mis marki päikeseprillid kellelgi olid ja mis värvi püksid, no mis tähtsust sel on, kui sardiine sajab alla. Aga just selliste detailide kaudu ta teeb selle teksti ligipääsetavaks," arvab Lindström.

Tegevus keskkonnaajaloolasena

Hetkel tegeleb Lindström keskkonnaajalooga. Tema sõnul saab kõike, mida teised ajalooharud teevad oma meetodiga, teha keskkonnaajalugu läbi keskkonna. "Võtame näiteks tuumajaama. Kui me räägime poliitilisest ajaloost, siis vaatame, kuidas need otsused tehti, kes kuidas ja keda lobis. Siis võime mõelda igapäevaajaloost, kuidas inimesed reaalselt seal tuumajaamas töötasid, mida nad tegid. Keskkonnaajalugu vaatab seda tuumajaama kui süsteemi, mis asub kindlas keskkonnas ja on sellega ühendatud," lausus Lindström ja lisas, et keskkonnaajalugu sunnib tegelema materiaalse ja reaalsusega ning selleks kasutama erisuguseid meetodeid

Jaapan – nagu ka paljud teised riigid – on puhta looduse osas vastuoluline, nentis Lindström. Kui tihti räägitakse, et idamaalased on loodusega kooskõlas ja neil peaks olema ses osas teistsugune sügavam tunnetus, siis läänemaailma esimesed tööstuslikud keskkonnakatastroofid juhtusid just Jaapanis.

"Räägime 19. sajandi vahetusest, kui erinevad tööstuse jääkproduktid uhutakse jõgedesse. Kuna kõikide jõgede vett kasutatakse riisi kasvatamiseks, siis automaatselt on nad kogu söögiahelas. Seal oli näiteks Minamata haigus ehk elavhõbedamürgitus ja muud väga rängad neurodegeneratiivsed haigused," sõnas Lindström.

Tema sõnul oli 1960. aastate Jaapan tuntud saastajate paradiisina. Paar keskkonnaseadust küll oli, kuid neil oli klausel, et keskkonnakaitse peab toimuma harmoonias majanduskasvuga. "Riik ei suutnud oma kodanikke kaitsta. Muutus tuli alles kodanikegruppide ja keskkonnaõiguslaste tööga ja läbi kohtulahendite." Praegu on 68 protsenti Jaapanist metsaga kaetud, millest pool on istutatud. Puud põletati kütuse ja muu tarbeks. Mets sai istutatud suuresti keisri käsul, kes vajas sõjapidamiseks toorainet.

Ka Jaapan on Antarktikas kohal olnud. Jaapani üks esimesi suuri ekspeditsioone viis Nobu Shirase 1910. aastal lõunanaba avastama ja kuigi tahtmist oli palju, siis varustus oli jaapanlastel pigem nadi. "Nad said poolel teel Amundseni laevaga kokku ja sealt vaatasid kõik, et kas sellise kilukarbiga sõidetaksegi. Neil puudus sel hetkel varustus ja teadmine, kuidas sinna jõuda, aga nad Antarktikasse jõudsid ja siiski edenesid omajagu sisemaale ning siis tulid tagasi. Antarktika uurimisajalugu on neil pikk," ütles Lindström.

Ajalooliselt on Jaapan olnud suur krillipüüdja. Lisaks neile olid krillist, millel põhineb sisuliselt kogu Lõuna-Jäämere ökosüsteem, paljuski huvitatud ka Nõukogude Liit. Mõlemad riigid kujutasid ette, et tuleviku (või oleviku) toidupuuduse puhul on just krill see valk, mis maailma näljahädast päästab ning arendasid hoolega erinevaid toite.

Lindström käis Antarktikas 2020. aastal Rootsi ja Argentiina ühisekspeditsiooni käigus. "Kõigepealt me istusime kaks nädalat Buenos Aireses ja ootasime lennuilma. See ei tähendanud mitte tormi puudumist, vaid seda, et me ootasime, et maandumisrada ära taheneks, sest Antarktikas on soe. Antarktikas on viimastel suvedel järjest soojem ja see lennurada, millel me pidime maanduma, oli enam-vähem nagu mingi šokolaadivaht. Sinna sõjaväelennukiga lihtsalt ei maandu," rääkis kliimaajaloolane.  

Kliimamuutused Antarktikas on tema sõnul hästi keerulised, sest piirkond on suur ning muutused väljenduvad erinevates osades täiesti erinevalt. Selle aasta jooksul oli Antarktikas 1,5 miljonit ruutkilomeetrit vähem jääd kui peaks olema. Jää ei sula Lindströmi sõnul mitte pealt, vaid alt, sest seda soojendab ookeanivesi.

"Kui ma seal olin, olid ka soojarekordid, T-särgi väel käisime mõned päevad, teisel päeval oli jälle -25. Võib juhtuda, et kui sul on mingil hetkel hästi palju rüsijääd, siis seal ümbruses on temperatuur jahe. Me tegelikult väga palju ei tea, aga teame, mis on need murdepunktid, millest enam tagasi ei saa. Selge on see, et jääd on järjest vähem, see sulab ülevalt ja alt, Lõuna-Jäämeri on 10 protsenti maailma ookeanist. Seda on raske tajuda, aga see on kõige tähtsam 10 protsenti, sest Lõuna-Jäämere ringhoovus pumpab külma, hapniku- ja toitainerikast vett kõikidesse maailma meredesse ja see on aeglustumas, sest pind läheb järjest magedamaks, soojemaks. Liustikest tuleb kogu aeg magedamat vett juurde ja siis vesi enam ei segune, sest Lõuna-Jäämere temperatuur on alla nulli," lausus Lindström.

See tähendab vees elavatele elusolenditele, keda me enamust veel ei tunnegi, et nad ei saa enam hakkama, sest ookean on järjest happelisem ja liigid vahetavad oma levialasid. "Kui järgmine aasta pingviin tuleb ja mõtleb, et nüüd tahaks krilli, siis seda ei ole enam, krill on teises kohas."

Antarktika lepingu riike on erinevaid, argentiinlastel, kellega koos Lindström Antarktikas käis, on juhtumisi samad territoriaalsed nõudmised samale maa-alale nagu Ühendkuningriikidel ja Tšiilil.  "Nende tegevuse üks väga oluline eesmärk on olla kohal, juhuks kui jälle läheb krabamiseks," ütles Lindström.

Kaks nädalat veetis ta telklaagris vana maja ümber, mille rootslased 1903. aastal sinna jätsid, ning ühe nädala Esperanza baasis, kus muu hulgas sündis Antarktika esimene beebi. "1980. aastatel läks Tšiili ja Argentiina vahel vihaseks rebimiseks, et kellel on territooriumuile õigus. Mõlemal neil on baasid, kus ei ole mitte ainult teadlased ja logistikapersonal, nagu peaks olema, vaid on ka perekonnad. Nad toovad naised ja lapsed sinna, seal on kool, kirik, saab abielluda ja lahutada. Siis nad tõid raseda naise, et ta seal sünnitaks. Kui midagi juhtub, siis sealt välja lennata ju keset talve ei saa seda inimest. Tšiillased olid veel vingemad, nad viisid sinna naise, kes jäi rasedaks ja sünnitas. Selline naiste kehaga poliitika tegemine. Argentiina arvates kuulub see maatükk nende seadusandluse järgi neile, tšiillaste arvates neile," selgitas Lindström.

Inimese jäljed Antarktikas

Lindström on Antarktikas tegelenud ka sealse kultuuripärandi jäädvustamise ja uurimisega. See koosneb objektidest, mille inimesed on aja jooksul oma tegevusega sinna jätnud. "Nende väärtus on vaataja silmades. Ühelt poolt on sellised varaste kõvade valgete meeste jäetud majakesed, kus nad ööbisid, erinev infrastruktuur, kus nad tegid teadust, Rootsi varane 1902. kuni 1903. aasta ekspeditsioon, nemad tegid teaduslikke katseid ka, nad ei käinud poolusel. Seal on need hooned ühelt poolt ja teisalt kõik see prügi, mis nad maha jätsid, kui nad ära läksid. Me tegelesime ka nende objektide puhastamise ja pintseldamisega ja kõige vingem objekt oli purunenud sokk, millest oli pool alles. Väga suure hoolega inventeerisime kõik väikesed sinised klaaspudeli killud, sest need olid Argentiinast," rääkis ta, lisades et Argentiina seisukohast on see äärmiselt tähtis, sest näitab, et nad olid siin.

Varasem kultuuripärandi liik on hülge- ja vaalaküttide pärand, kes elasid Lindströmi sõnul poolenisti väljaspool seadust. "Neil oli küll luba sinna minna, mis anti kuskilt Londonist või Ameerikast, aga kõik oli saladus, näiteks see, kus kõige rohkem nottida sai. Tegelikult me ei tea väga palju sellest, kus ja kuidas nad seda tegid. Nende pärandipaigad pole kõige paremini tavalisele inimesele arusaadavadki, sest nende tööriistad olid algelised ja me ei tea, kus nad on töötanud. See pärand jääb lähima kümne aasta jooksul vee alla," tõdes ta.

Inimajalugu Antarktikas ulatub 200 aasta taha. Selge on see, et keegi ei läinud sinna loodust kaitsma, vaid vaatama, mida veel kätte saaks. "Hülgenahad olid väga hea kraam, mida Hiinaga äritseda. Kui Hiina oma turud kinni pani pärast oopiumisõda, siis läks üks vahe püügiarv alla ja siis hakati kasutama hülgerasva lambiõlina, tekkis tänavavalgustus ja mindi üle vaalaõlile. Põhjapoolt said vaalad otsa ja oli vaja lõunapoolt tuua. Ükski nendest riikidest, kes sinna algselt läks, ei läinud sinna selleks, et vaadata, et oi kui ilusad vaalad," rääkis Lindström.

Just keskkonnakaitse on see osa, mis Lindströmi enim huvitab. Mõte, et me peame seda keskkonda kaitsma, tekkis 1968. aastast. "Diplomaadid saavad kokku üle maailma ja arutavad, kas ja millistel tingimustel peaks Antarktikas mineraale kaevandama, põhimõtteliselt fossiilkütuseid, aga ka teisi. Neil on konventsioon, tekst valmis 20 aastat ja siis keskkonnaliikumise ja teadlaste surve mõjul lõpuks seda konventsiooni ei ratifitseeritud, see jääb allkirjadeta ja kahe aasta jooksul räägitakse läbi täiesti uue keskkonnakaitse protokolli asjus. Selline väga järsk muutus," sõnas keskkonnaajaloolane.

"Kui mõtleme Antarktika mineraalide kaevandamise peale, siis võib-olla kõige efektiivsem oligi keskkonnaühenduste tegevus, sest nad olid nii nahaalsed. Need olid kinnised koosolekud ja nad tegid igasugust tsirkust. Küll nad kaaperdasid laevu, nad saatsid poolteist tonni lund Euroopa Parlamendi ukse ette. Samal ajal nad tegid väga tõsist teadust. Iga kord, kui oli Antarktika lepingu koosolek, siis nad avaldasid, kui palju sodi on ajanud Ameerika baasid, palju on mikroplasti ja mürki pinnases," rääkis Lindström.

Iga turist, kes Antarktikasse kruiisilaevaga läheb, sulatab oma tegevusega 83 tonni jääd või lund. See ei arvesta aga kõiki kaudseid keskkonnajälgi, vaid kõigest tuhaosakesi, mis laevakorstnast lumme sööbivad. Teadlaste keskkonnajälg on oluliselt suurem, sest Antarktikas põrisevad alatasa diiselmootorid ja lendavad helikopterid.

Antarktika probleemide lahendus ei ole Antarktikas, ütles Lindström. "Antarktika lepingu süsteem saab kaitsta mingeid kohti Antarktikas. Tõsi, saame kaitse alla võtta keiserpingviini, kes on kõige ohustatum liik nendest pingiviiniliikidest, sest tema saab oma pojad jää peal. Selle kaitsmisega ei ole ka Antarktika lepingu süsteem juba aastaid hakkama saanud, sest Hiina on vastu. Miks, ei tea. Kui on mingi lahendus, siis see lahendus asub väljaspool Antarktikat ja väljaspool Antarktika lepingu süsteemi, suuremates kokkulepetes," sõnas ta. Tõik, et ÜRO peasekretär Guterres otsustas vahetult enne kliimakonverentsi Antarktikas käia ja kutsus seal üles kliimakriisi lahendama, on Lindströmi sõnul sama, kui tubaka keelustamise konverentsi pidada Camel lounge'is.

Inimkonna rohelise tuleviku juures on käimas suur debatt tuumajaamade tuleviku üle. Ka Antarktikas on olnud oma tuumajaam, mis küll kinni pandi ja mis Lindströmi sõnul oli algusest peale väga halb mõte. "1962. aastal tuumaenergia lubas kõike, maailm läheb uueks ja tuumaenergia päästab. Paneme Antarktikasse tuumajaama. Selle kõige suurem probleem on, et seda peab kogu aeg jahutama, muidu see plahvatab. Antarktika on külm koht, see on mooduljaam ja suhteliselt pisikene. Tavalistel lääne tuumajaamadel on selline betoonist kate, aga seda ei saanud panna, sest betooni seal naljalt ei vala. Nad kaevasid suure augu maasse, panid need kolm tünni, aga see hakkas lekkima ja lekkis vulkaanilisse kivimisse. Oli oht, et tekib radioaktiivne soodium, siis tulid radioaktiivsed gaasid. Kümne aasta pärast otsustati, et aitab. 12 000 tonni radioaktiivset pinnast pidid nad viima Antarktikast Ameerikasse vastavalt lepingule," rääkis ta.

Eesti kontekstis ütles Lindström, et tuleb meeles pidada, et tuumajaam ei ole lihtsalt üks jaam ega reaktori hoone, vaid süsteem, mis ulatub uraanikaevandusest jäätmehoidlani. "Igas astmes ei ole seal mitte ainult majanduslik kalkulatsioon, vaid ka see, kui palju maksab keskkonnareostus. Kas me tahame osta Venemaalt uraani, kuhu me selle läbu pärast paneme, sest hetkel ei ole olemas tehnoloogiat, et seda lõpp-produkti taaskasutada ehk väga palju radioaktiivset jääb üle. Jaapanis 1960. aastatel oli termin "majanduse kogureostus" ehk kui palju see reostab igal sammul. Ja kui me oleme seda hinda nõus maksma selleks, et meil poleks emissioone, no väga hea, aga see saab alati olla ainult poliitiline otsus, majanduslikult ei tasu see end kunagi ära," ütles kliimaajaloolane.

Kultuurisoovitus. "Mul on kaks kultuurisoovitust. Üks on valitsusele. Valitsusele soovitaksin võimalikult kiiresti liituda Antarktika lepingu keskkonnakaitse protokolliga. Sellel ei ole sisuliselt lisakulutusi riigi jaoks, aga on äärmiselt oluline, et ka meie saaks osaleda Antarktika keskkonnakaitse otsustes. Teistele tuleb mu soovitus Jaapanist. Kui käid seal pargis või avalikus kohas, on alati grupp vanemas või nooremas eas inimesi. Igas linnakeses on oma haikuringid, inimesed maalivad ja pildid on võib-olla koledad, võib-olla ilusad, see on täiesti teisejärguline. Minu soovitus on, et tehke midagi loovat. Laulge kõvasti ja valesti. Kirjutage mõni haiku, kümme või kakskümmend, ükskõik kui halvad need on. Maalige midagi. Kui te arvate, et te ei oska, siis maalige ekstra, see teeb hingele head. Soovitan midagi loovat teha, midagi, mida pole endale ammu lubanud, midagi, mille kohta olite otsustanud juba väga ammu, et ma ei ole selles hea," soovitab Lindström.