Kristlikus kultuuris on neitsi Maarja kui emakuju ning Jumala poja emana on tema roll Kurisoo sõnul tohutu. Teisalt oli keskajal tähtis ka tema inimlik pool, mida on näha nii keskaegses kui ka hilisemas kirikukunstis.

"Neitsi Maarja lapseootust on ka keskaegses kunstis kujutatud väga inimlikult. Üks hästi tore pilditüüp on Eliisabeti ja neitsi Maarja kohtumine, kus nad mõlemad on lapseootel. Neitsi Maarja kannab Kristuslast oma üsas ja Eliisabet Ristija Johannest. Need erilised mehed kohtusid oma emadega koos juba enne oma sündi," rääkis Kurisoo.

Ka laiemalt on kristlikus kultuuripärandis neitsi Maarja kõige tähtsam isik – kujutavas kunstis on teda näha rohkemgi kui tema poega. Mingis mõttes on ta Kurisoo sõnul kõige algus. "Keskaegne kunst, võib öelda, on Maarja-keskne, temast saab kõik alguse. Kui vaadata meie kunstipärandit, siis ühelt poolt on meil alles suhteliselt vähe," nentis ta.

Nii raamatus "Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna" kui ka Eesti Kunstimuuseumis äsja lõppenud näitusel, mida Kurisoo kureeris, tehakse ülevaade neitsi Maarja kujutamisest Eesti- ja Liivimaa aladel. Siin ei ole neitsi Maarja säilinud mitte ainult uhketel maalidel, vaid ka väikestel tarbeesemetel.

"Osa neist piltidest olid mõeldud avalikku ruumi – pühakotta, sakraalruumi. Osa pilte olid aga kasutuses privaatsfääris. Pisikesed medaljonid, mida võidi kasutada ka palvetades, aga oli ka selliseid põnevaid kapselmedaljone, mis on täiesti eraldi teema, milleks neid kasutati või mida seal kapslis hoiti. Kui vaadata neitsi Maarja pärandit, mis on meieni tänaseni tulnud, see on kuskil 50–60 objekti. Osa neist on tõesti Läänemere kunstiajaloo mõttes olulised teosed, osad on sellised lihtsamad ja väiksemad," sõnas Kurisoo.

Kunstiajaloolasena hakkab Kurisoole silma meieni jõudnud pärandi puhul neitsi Maarja ikonograafia traditsioonilisus. Kurisood huvitab alati see, mida ei ole alles ja miks neid teoseid alles pole.

"Kui küsida, kas meie neitsi Maarja visuaalias, mis on tänaseni meieni tulnud, on midagi erilist, mis on väljas sellest tavakaanonist, siis väga ei ole. See on ikkagi traditsiooniline. Kui me võrdleme meid Põhjamaadega – nende eripära on see, et enamik keskaegsest kirikukunstist on alles –, siis seal me näeme selliseid lokaalsemaid kujutustüüpe või neitsi Maarja legende, mis tavakaanonist välja lähevad," rääkis Kurisoo. Meie väikese pärandi puhul on kunstiteadlase arvates oluline rõhutada, et neitsi Maarja perekond on see, mis on meile kaasa tulnud läbi luterluse.

Neitsi Maarja fenomen on Kurisoo hinnangul tema mitmekülgsus – ta on neitsi, ema, kuninganna ja kaitsja nii kristlikele ja sõjalistele ordudele kui ka tavainimestele. Kunstiajaloolasena köidab teda see, kuidas oleme lugusid ja minevikku esitanud.

"Neitsi Maarja lugu rääkida või seda sama näitust kureerida oleks saanud sajal erineval moel. Neitsi Maarjast on tehtud sadu näituseid, kirjutatud tuhandeid raamatuid. See valik, mis mina tegin, oli lähtumine temast endast, sest need kunstiteosed ja objektid, mis on tänaseni alles, kätkevad neitsi Maarjat. Me vaatame seda neitsi Maarjat või seda keskaegset kunstiteost, aga need kätkevad endas tema kohalolu. Sealt tekib laiem küsimus, et kui tal on nii palju erinevaid külgi, siis mida esile tuua," rääkis Kurisoo, lisades, et tema jaoks oli huvitav just emaduse külg, sest isegi kui neitsi Maarjal on palju erinevaid poolusi, siis see on üks ühendav pool, mis seob kõiki.  

Katoliku maailmas on uskumus, et neitsi Maarja oli inimesena vaba pärispatust, mis tõstab ta kõrgemale nii inimestest kui ka pühakutest. Mõnes mõttes on vastuoluline, et neitsi Maarja kaks kõige olulisemat dogmat juba varasest keskajast on neitsi Maarja kui Jeesuslapse ema ja neitsi Maarja kui igavene neitsi.

Maine kolmainus

Huvi neitsi Maarja ja tema põlvnemise vastu algab varakristlikul perioodil. Esimest korda mainitakse teda Jaakobuse protoevangeeliumis teisest sajandist, kus on mainitud ka tema vanemaid Annat ja Joakimit. Nende lugu on küll konstruktsioon, sest kanoonilistest piiblilugudest neid ei leia.

"Nagu nimi Anna juba ütleb, see baseerub sel vanatestamentlikul traditsioonil ja selle vana legendi kohaselt olid Anna ja Joakim aastaid lastetud, kui Jumala armu läbi küpses eas said neitsi Maarja vanemateks. Kogu keskaja vältel oli tuliste debattide teema, kas neitsi Maarja eostati pärispatuta või ta vabastati pärispatust, kui ta oli oma ema üsas. See oli dominiiklaste ja frantsiskaanide vahel 15. sajandi keskpaigani päris tuline vaidlus. Tegelikult kirikudogmaks saab ta alles 19. sajandil," sõnas Kurisoo.

Üks levinumaid hiliskeskaegseid piiblitüüpe kujutab püha vanaema ehk püha Annat koos oma tütre neitsi Maarja ja Jeesuslapsega. See sümboliseeris maist kolmainsust. Kui taevane kolmainsus isa, poeg ja püha vaim rõhutas Kristuse jumalikule poolusele, siis maine kolmainsus ehk emaliin on kunstiteadlase sõnutsi püha hõimkonna tuumikuks. "See on kogu suur püha suguvõsa," ütles ta.

Püha Annat teatakse küll juba varakristlikust perioodist, kuid tema kultuse kõrgaeg kasvab 13.-14. sajandil ja on seotud nii huviga neitsi Maarja kui ka Kristuse maise ja inimliku poole vastu.

"Anna on 15. ja 16. sajandi vahetusel siin Põhja-Euroopas üks kõige armastatumaid pühakuid, aga mõneti on see väga arusaadav, et Kristuse vanaemana on ta suurepärane eestkostja, kelle poole palvetes pöörduti. Selle tõttu on ka teda kunstis nii palju kujutatud," põhjendas Kurisoo.

Ka meie pärandis on mitmeid teoseid, kus püha hõimkonda on kujutatud. "See on väga emadekeskne, pühad emad oma väikeste poistega. Selle tuumikuks on see sama vanaema Anna ja tema esimene tütar neitsi Maarja koos oma väikese poja Kristuslapsega. Nagu see esimene tütar juba osutab, siis on see üks päris huvitav legendide konstruktsioon, mis kujuneb välja 13. sajandiks," sõnas Kurisoo.

Piiblis, eeskätt Uues Testamendis, oli Jeesuse suguvõsaga seoses väga palju ebakõlasid, mida oli vaja seletada nii, et kõik oleksid rahul. Püha hõimkonna aluseks on legend Anna kolmest abielust. Anna ja Joakim said neitsi Maarja vanemateks, aga Joakim lahkus siitilmast ning legendi kohaselt abiellus Anna uuesti Kleopasega, kes oli muuhulgas Joosepi vend.

"Sellest Anna ja Kleopase abielust sündis tütar, kes sai samuti nimeks Maarja ja pärast Kleopase siitilmast lahkumist abiellus Anna kolmandat korda Saloomega. Sealt sündis taas tütar, kes sai nimeks ka Maarja. Annal oli selle legendi kohaselt kolm tütart, poolõed. Kristuse kannatusloos on nimetatud kolme Maarjat, see oli üks võimalik seletus, et neitsi Maarja oli seal koos oma õdedega. Aga see suguvõsa kasvas ja kasvas, need Maarjad said kõik emadeks. Kõik kolm olid just poegade emad. Maarja Kleopasel oli neli poega, kelle seas ka Juudas, Taddeus ja Jaakobus noorem. Maarja Saloome oli kahe väga väärika poja ema. Tema pojad olid Jaakobus vanem ja apostel Johannes. Selle legendi konstruktsiooni kohaselt oli ka Eliisabet Kristuse sugulane ja lähikondne," rääkis Kurisoo.

Neitsi Maarja on patriarhaalse kiriku poolt kontrollitud naise figuur, samas on seal palju huvitavad aspekte. Üheks näiteks see sama püha hõimkond, mis on Kurisoo sõnul pilditüüpide järgi vaadates justkui matriarhaadi pidupäev. Ka kujutavas kunstis on püha hõimkonna kõige olulisemateks tegelasteks naised.

"Need on Anna oma kolme tütrega, need pühad emad, kes istuvad oma väikeste poegadega ja nende isad ja abikaasad on alati tagaplaanil marginaalsed tegelased. Need samad Joakim ja Joosep, keda me nimeliselt teame, on naiste selja taga," lausus Kurisoo. 

Üheks põhjuseks on toodud see, et hiliskeskaegse naise roll muutub, ent keskaegne maailm on väga perekonnakeskne. "Perekond sellises tähenduses, nagu ta on meil tänases mõistes, suhteliselt väike üksus, on ju hiline nähtus. Perekond või suur suguvõsa oli kõige alus, elatigi suure suguvõsaga koos. Emaliini rõhutamine on ilmselt seotud selle vajadusega hoida seda vereliini. See on ikkagi naiste läbi, kuidas see läheb."

Joosepi tähendus kristlikus kultuuris on muutunud läbi sajandite. Varases kristluses ja kõrgkeskajal on ta suhteliselt marginaalne tegelane. Ta oli küpses eas mees, kellele neitsi Maarja oli naiseks lubatud. Kurisoo sõnul on ta positiivne tegelane: hoiab erilist hetke, ema ja erilist poega.

"Kui kunsti vaadata, kuidas Joosep on kujundatud – meil Joosepit keskaegses pärandis on tõesti ainult ühel väikesel savitahvlil, praktiliselt ei olegi, mujal õnneks on –, siis peale selle, et ta oli eakas, oli ta ka traditsiooni kohaselt puusepp, me tihti näeme teda n-ö kodustes toimetustes. Ta teeb tuld, puunikerdustööd, aitab Maarjal last kasvatada," sõnas kunstiteadlane.

Hilisemas Kristuse elukäigus Joosep siitilmast lahkus. 17. ja 18. sajandi kirikukunstis on näha, kuidas tema roll muutus. "See on osati seotud just katoliiklikus kirikukunstis Trento järgse ajaga, püha hõimkonna teema ju hääbub ja siis on see põhi pildi teema püha perekond. Noor ema, Joosep ja Kristuslaps. Ta on ikkagi see koduhoidja," ütles Kurisoo.

Kunsti pärand

Keskaegne kunst peegeldab palju argielu. Üks olulisim pool on küll dogmaatiline teoloogiline kiriku poolt ette antud õpetus, samas uute pilditeemade teke on kunstiteadlase hinnangul tihti seotud ka sellega, mis ühiskonnas muutub.

"Mõnes mõttes oli kärgperendus ka tollases maailmas väga tavaline. Kui vaatame hiliskeskaegsete tallinlaste eluolu, siis abiellutigi mitu korda, jäädi leseks ja leiti endale uus kaaslane. See, et püha hõimkond oli sellise rollimudelina vaataja ees, peegeldas mõnes mõttes seda, mis ühiskonnas toimus, aga ka toetas seda," rääkis Kurisoo.

See oli ka aeg, kui emadus muutus pühakuks saamise puhul oluliseks osaks – kui varakristlikus maailmas on naispühakud märterneitsid, kõrgkeskajal ordude loojad naised, siis hiliskeskaegne fenomen on, et naine kui ema võib ka olla pühak. "Suurepärane näide sellest on Rootsi Birgitta, püha Birgitta ehk rootslaste ainus kanoniseeritud pühak 14. sajandi lõpust. Kõrgaadlist pärit naine, kes ise oli kaheksa lapse ema."

Peamised episoodid, mida kunstis neitsi Maarja puhul on kujutatud, on tema seitse rõõmu ja seitse kannatust. Kuigi seitset kannatust näeme teostel palju rohkem, siis seitsme rõõmu hulka kuulub näiteks "Maarja kuulutus", mis on üks enim kujutatud neitsi Maarja pilditüüpe.

"Ka "Kuningate kummardamine", mida meie keskaegses pärandis alles pole, aga on hilisemast ajast – üks hästi huvitav 17. sajandi lõpu maal, mis on annetatud Türi kirikule kohalike talupoegade poolt. Neitsi Maarja rõõmude hulka kuulus ka tema kroonimine taevaseks kuningannaks, mis on üks ilusamaid neitsi pilditüüpe. Aga ikkagi see alus, kõige kujutatavam pilt kristlikus maailmas, on ikkagi ema ja poeg ehk neitsi Maarja oma väikese pojaga," ütles Kurisoo ja lisas, et see pilditüüp on muutunud ajas – kui kristlik ikonograafia tekib, näeme neitsi Maarjat teise-kolmanda sajandi kunstis keisrinna ja matroonina, kes tavaliselt esitleb oma poega süles või seistes. 13.-14. sajandil lääne kirikust alates näeme Maarjat kui õrna ja hoolitsevat ema. See muutus on kunstiteadlase sõnul seotud sellega, et üha rohkem kasvab huvi Kristuse kui inimese vastu.

Mingi osa pärandist läheb paratamatult kaotsi, ka on juhtumeid, kus kunsti kirikutest varastatakse, näiteks Kaarma kirikust figuurid viimasest kohtupäevast. Kurisoo sõnul varastatakse siiski suhteliselt vähe ja Kaarma on üks väga kurb näide.

"Ma olen ise kunstiteadlasena pidanud väga oluliseks kaasata uurimisse teoseid, mis ei ole tänaseks meiega, aga mis on säilinud kas läbi fotode või kirjelduste. Just see säilinud pärand on pisike kaduv osa sellest maailmast," tõdes ta.

Kaarmalt on Kurisoo sõnutsi pärit ka üks ilus püha Anna figuur, mis 90-ndate alguses tuli välja kirikutorni vahekorruselt. Põnevaid näiteid on veel. "Teise maailmasõja ajal läks Kihelkonna kirikust kaotsi üks istuva Kristuse figuur, tõesti selline ikonograafiline haruldus. Vähem kui kümmekond aastat tagasi see leiti, õigemini jäi õigetele inimestele ette Ventspilsi muuseumis Lätis. Ilmselt sõjapakku läinud saarlased võtsid ta Kuramaale kaasa."

Neitsi Maarja on Kurisoo jaoks kristliku maailma kood või alus. Selleks, et kristlikku kultuuri mõista või sellest aru saada, peame tema sõnul teadma neitsi Maarja lugu.

"Me oleme siin samas Maarjamaal olnud kristliku kultuuri osa tuhat aastat, see on tegelikult meie lugu. Me oleme palju vaesemad, kui me seda lugu ei tea. Kultuur üldse baseerub kordustel, parafraasidel, kõik tuleb ringiga tagasi. Jõulude ajal kesklinnas reklaame vaadates on väga palju vihjeid sellele kristliku kunsti koodile. See on selline väga vajalik lugemisoskus, seda omades on su maailm palju rikkam ja see on midagi, mis on ikkagi kõigil sees, me saame selle kaasa juba koolist ajaloo- ja kunstiajalooõpikutest. On oluline seda teadvustada," sõnas kunstiteadlane.

Kurisoo sõnul on kunstiajaloolase töö justkui ajaloolase või arheoloogi oma. Ta arvab, et maailma on oluline suhtuda austuse, sügava uudishimu ja mõistmisega.

"Ma pole ainult keskaja kunsti uurija, ka see varauusaja luterlik pärand on mind alati köitnud ja kõige huvitavam on olnud 16. sajand, üleminekuperiood," sõnas Kurisoo. Vaadates 16. ja 17. sajandi varast luterlust kunstiajaloolase pilguga, on see tema sõnul äärmiselt salliv religioon, mis suhtub vanasse pärandisse austusega.

"On mingid pilditüübid, mis kaovad, mida nad ei võta üle. Põhiprobleem on pühakute kultus. Ma tooks välja, kui me vaatame Põhja-Euroopat, mitte kuskil pole alles nii palju keskaegset pärandit kui on luterlikes Põhjamaades ja Põhja-Saksamaal."

Kultuurisoovitus. "Meil on aasta lõpus rohkem aega kui tavaliselt ja minu soovitus või mõte, mida ma iseendale ütlen, on see, et me võtaks aega tulla teoste, tekstide, piltide, lugude, laulude juurde, mis kunagi meid 10, 15 või 25 aastat tagasi väga kõnetasid. Mõtleks sellele, miks mingid tekstid või lood on olnud meie jaoks hästi erilised ja tuletaks need meelde. Me ise muutume ajas ja väga huvitav oleks taaskohtuda mingil ajahetkel enda jaoks väga oluliste tekstidega," ütles Kurisoo. Teda ennast kõnetab palju luule ja eriti rootsikeelne luuletaja Edith Södergran, kelle sajandat surma-aastapäeva rootsi kultuuriruumis tänavu tähistatakse.