Ma näitaks sulle algatuseks üht videot. Nimelt kohtusime lühikeseks intervjuuks viimati 2020. aasta sügisel, kui olid just saanud Eesti Laulule looga "Sunday Night" ja sinu soolokarjäär just oli hoo sisse saanud. 

Vau, nii ammu! No kuidas siis vahepeal läinud on? 

Küsiks seda hoopis sinu käest!

See oli teistmoodi aeg ikkagi, eriti mõeldes tagasi Eesti Laulu kogemusele. Ma olin kindlasti nii palju toorem ja väga tundlik, emotsionaalne. Olin justkui alles munast koorunud, sooloprojekti alustanud ja sabinas. Mäletan Eesti Laulu ajast elevust, aga ka liiga suurt sabinat. Praegu on päris hea vaadata tagasi ja mõelda, et neid selliseid pühapäeva õhtuid, millest seal räägin, ma enam ei koge. Tore on näha, et inimene on arenenud ja kasvanud!

Jah, uue albumi teemasid vaadates tundub, et mingi muutus on toimunud. Aga miks sa tahtsid albumit teha?

Ma olen alati tahtnud albumit teha. Ma ei tea, kas leidub üldse sellist lauljat või muusikut, kellel poleks sellist unistust. See on nagu verstapost. Olen seda varasemalt ühel või teisel põhjusel edasi lükanud – kas on tulnud sisend väljast, et tasub veel oodata ja ma polnud võib-olla selleks küps. Kaks aastat tagasi hakkasin ma hooga albumit tegema, aga siis oleks see tulnud hoopis teisekõlaline. Praegu tunnen, et hetk oli küps, sest kui kuulan "Nerve'i", siis tunnen, et see on terviklik ja väga minu nägu ehk siis olen artistina jõudnud kaare läbi teha ja ennast leida. See on minu jaoks huvitav, värske ja minulik. 

Oled öelnud, et uus album esindab mõtet, et vanad reeglid ei kehti. Mida selle all mõtlesid?

Mitte, et varem poleks olnud reegleid, aga pigem oli palju iseenda tagasi hoidmist ja ka peata olekut selle osas, kes ma üldse olen. Kindlasti olen jõudnud punkti, kus ma olen iseennast välja vihastanud, et ma üldse varasemalt olen lasknud iseennast tagasi tõmmata kas teistel või endal. Olen selle läbi teinud ja see ajastu on läbi. Ma tunnen, et leek on tuline, põleb eredalt ja ma naudin seda tunnet väga. Ma olen olnud liiga palju väljastpoolt mõjutatud, aga olen sellele kriipsu peale tõmmanud ja hea on iseendaga koos olla. 

Aga kas laval näeme Rahel Ollisaart või ikkagi mingit loodud persona't?

Seal on ikkagi mingi väike erisus, mis ma siin praegu olen ja selle karakteris, kes laval ellu ärkab. Ma ei ole seda isegi niivõrd läbi töötanud teadlikult, kuivõrd see on mingi müstiline lüliti, mis ise käivitub. Ma olen fantaasiasõber ja mulle meeldib otsida asjades ebaloomulikku, see on minu jaoks huvitav. Olen ka palju vastu näppe saanud selle uudishimuga, sest vahel on asjad nii lihtsad nagu on, pole suuri selgitusi ja tähendusi.

Samamoodi albumit kirjutades mulle meeldis end kujutada filmilikku stsenaariumisse või võtta olukord ja see üle võimendada või suureks puhuda. Sisemised fantaasiad ja ihad said läbi elatud läbi nende lugude, mida kirjutasin, ja võib-olla seeläbi tekkis ka karakter või filmitegelane.

Aga päeva lõpuks on need minu enda kiiksud ja fantaasiad ja selle albumiga olen ma iseennast üle võimendanud. Elan lugudega vahel ka viha välja või panen kanna maha nii, nagu tavaelus ma ei teeks. Tavaelus ei lähe ma kellelegi halvasti ütlema, aga ma teen seda läbi laulu. 

Albumi nimiloos "Nerve" vist just täpselt selle pahameele väljaelamine ja kanna maha panemisest jutt käibki? 

Ma proovin nüüd sellest rääkides jääda võimalikult neutraalseks ja poliitkorrektseks. Meil on Eestis inimesi, kes on inimeste lollitamisest teinud endale äri ja nime. Nad jätavad mulje, et nende eesmärk on inimesi aidata, aga kui sa ise oled kaines kohas, näed asju selgemalt ja pole abivajaja rollis, siis näed, et nende inimeste ainuke eesmärk on olla püünel, endale tuntust koguda, raha teenida, aga seal taga pole tihti siiras eesmärk inimesi aidata. Kui sa nimetad ennast terapeudiks, siis võiks olla sinu ametialane kutsumus inimesi aidata. Aga kui kellegi taktika on tekitada endale patsiente, öeldes inimestele, et sind ei saa küll keegi armastada, mitte enne kui sa minu juurde tuled, sest sinus on nii palju raskust. See on lause, mida mulle on öeldud, ilma et ma oleks küsinud. Ma olen kuulnud neid lugusid siit ja sealt veel. 

Ma ütlesin, et olen uudishimulik ja vahel ma võib-olla ei tajugi piiri, kust pole mõtet edasi uudistada. Mõni vaatab, et olen lihtsalt naiivne ja kindlasti olengi olnud. Aga ma olen sattunud veidratesse olukordadesse ja minul on hästi läinud, aga tean olukordi samade inimestega, kellega olen kokku puutunud ja mõnel teisel pole läinud hästi. Kahjuks tean ka ärakasutamise juhtumeid. [...]

Nii et kirjutasid justkui hoiatusloo teistele. 

[...] See ei puuduta ainult hüpnotisööre või terapeute. Siinkohal tahakski öelda, et see ei tähenda, et poleks inimesi, professionaale ja terapeute, kes suudaks teisi aidata ja ravitseda, vaid tahaks öelda, et tasub ettevaatlik olla, keda endale ligi laseme. Aga on ka lihtsalt tavalisi inimesi, kes tulevad ütlema ja arvamust avaldama, kes me oleme, mis me oleme ja milleks oleme võimelised. Olen pidanud paraku tegelema palju selliste lausetega ja neid endaga kaasas kandma ja irooniline on see, et täna samad inimesed, kes on ühel või teisel hetkel öelnud, et ei tea, kas ma olen millekski võimeline, täna need inimesed elavad mulle täiega kaasa. Inimesed räägivad hetke ajendil, teevad suvalise kommentaari ja me võtame tihti liigselt südamesse. 

Ma arvan, et selle albumiga olen teinud rahu iseendaga. Täiesti suva, mida keegi kuskil arvab. Mina ise tean, kes ma olen, milleks olen võimeline. Olen teinud läbi suure sisemise arengu ja ma arvan, et et oma muusikas on lubatud välja elada emotsioone, mida oled varem alla surunud. Pigem tee seda muusikas kui tänaval või inimestega kohtudes. Ma ei luba endal mitte kunagi inimeste peal midagi välja elada. Ma lähen kirjutan selle laulu ja mul on hästi. 

Käisid Otsakoolis ning lisaks soulile ja r&b-le ka indie-taust bändidest Ouu ja Rake. Mida need kogemused sulle andnud on?

Need inimesed, kellega koos sai bändi tehtud, on mulle väga palju andnud. Juba lihtsalt inimesena on nad väga palju mõjutanud ja kasvatanud. Need olid väga toredad ja lõbusad ajad ja õnneks oleme tänaseni väga head sõbrad. Ma ei saa üle ega ümber nendest inimestest, oleme seotud. Hyrr (Innokent Vainola - toim.) aitas praeguse albumiga, Jaan Sinka on teinud minu vinüülikujundused ja aitab mind visuaalse poolega.

Muusika kirjutamise mõttes on nad mind palju inspireerinud katsetama, olema autentne ja julgelt mina ise. Seda olen nende kõrval olles õppinud, sest ma olin väga noor, kui ma Ouus olin, Rake sündis Hyrriga kahekesi Ouu kõrvalteena ja oli esimene koht, kus üldse hakkasin kirjutama. Mulle väga meeldib, kuidas kutid ja Hyrr lähenevad muusika kirjutamisele, see on väga puhas, omakasupüüdmatu ja aus. See on mind palju loojana mõjutanud – kuidas üldse hakata kirjutama. 

Mu debüütalbumil on Hyrr mitme loo produtsent ja aidanud mind väga paljudes otsustes. Tema on olnud see nii-öelda politseinik, et kui mina tahan midagi liigselt hakata rafineerima, on tema aidanud mind maa peale tuua, et kuule, see on aus, ehe ja selles on emotsiooni, seda ei tohi ära lihvida. Selle eest olen väga tänulik, et ta on aidanud neid otsuseid teha, et ma ei hakkaks ennast liigselt poleerima, sest see on üks kandvamaid asju, ma arvan. 

Lisaks Hyrrile on lugude valmimisel olnud abiks veel Eric Kammiste, Jonas Kaarnamets, Taavi-Peeter Liiv ja Markko Reinberg. Kuidas teil loomeprotsess sujus?

Väga mõnusalt. Ma unistasingi sellest, et albumi loomiseprotsess oleks ennekõike mõnus, et poleks kellelgi pingeid kirjutada ja luua, vaid oleks see, et me tuleme kokku, meil on inimestena hea olla ja me hakkame katsetama, see on mäng, kerge ja lõbus. Kui lõpetame tööpäeva, teeme väikese õlle, teeme nalja ja naudime koosolemist, et see sõit oleks mõnus. Seda see kindlasti oli. Nad on kõik mulle väga head sõbrad ja väga kallid inimesed ja nad on väga andekad. Huvitav fusioon sai seal kokku pandud. 

Teades nimesid, kes on produtsendina kaasa löönud, oli huvitav puhtalt kuulamise teel teha endale arvamismäng, kes mida produnud on. Kõik panin täppi! Ehk iga produtsent tuli oma kõlaga, aga samas ütleks, et albumi üldine helipilt oli siiski terviklik ja läbiva joonega. 

Kindlasti on see terviklikkus sündinud läbi selle, et olin loo juba poolele teele toonud. Need lood, mis ma olin mingile maale valmis lihvinud, näiteks "Nerve" ja "Adrelina", aitasid produtsendid veel rohkem elama panna ja mingil määral moderniseerida. Ja ma ise andsin ka üsna konkreetse sisendi. Mulle tundub, et just need produtsendid on mingis mõttes sarnase lähenemisega või maitsega, nii et sai tõesti ühtne tervik ja lahe kuulda, et sellist triviat mängisid. 

Mis su enda ambitsioonid produtsendina on?

Mul ju suisa produtsendipaber taskus, aga ma ei ole seal maal, et oleks julgenud ühtegi asja lõpuni produda. Lisaks tundub, et see nõuab aega, aga tahan selle käsile võtta, et see oskus uuele tasemele viia, et julgeksin välja anda enda produtseeritud loo. Hea sõber Fredi (Frederik Küüts - toim.), kellega varem lugusid oleme teinud, on innustanud mind. See on julgustanud küll, sest ise ei oska enda taset hinnata nii hästi. Kui mitte järgmise albumiga, siis äkki mingi singliga võiksin katsetada. Kuupäeva igaks juhuks ei luba praegu, aga mul on praegu tore suhe muusikaga jälle. Kui vahepeal oli liigset ülemõtlemist, siis praegu tunnen küll, et muusika kirjutamine peaks olema suur rõõm. Vähemalt ma ise tahan minna stuudiosse ja nautida muusika kirjutamist. Stuudios õigete inimestega olemine, pole suuremat rõõmu… Naudin väga kirjutamist, loomist, nii et produtseerimine võiks olla küll järgmine oskus, mis lihvida paremaks ja ette võtta.

Kes su eeskujud on?

Ma ei olegi võtnud kedagi konkreetselt eeskujuks. Selle albumi kirjutamise ajal jälgisin Miley Cyrust, kes on minu jaoks täiesti fööniksina tuhast tõusnud. See, kuidas ta kirjutab ja esitab… Mulle meeldib, kui kirglik ta on kõiges, mida ta teeb, ja ta on lihtsalt super vokalist ja teeb head muusikat popi kontekstis. Aga ka Banks, Jessie Ware. Igal aastal jõuab minu Spotify aastakokkuvõttesse Beyonce, tema on olnud mulle oluline väikesest tüdrukust saati ja ilmselt jääb nii vanamutini välja. 

Eestis jälgin kolleege, mulle meeldib, mida teevad Maria Kallastu, Kitty Florentine, Yasmyn, Eleryn Tiit ja Inga Tislar. Mulle meeldib, kuidas kõik leiavad enda näo. Produtsentidest värske avastus on Boipepperoni, äge produtsent, sisukas, modernne, väga kihvt. Laulukirjutajatest M Els. Loomulikult olen ka suur Nublu fänn. 

Siin kipub juba minema koostööunistuste nimekirjaks...

Jah, pigem küll (naerab). Lisakski veel Night Tapes'i, kes toimetab välismaal, väga tahaks nendega koos midagi teha, ülilahe oleks.  

Aga artiste, keda olen palju kuulanud, on palju, neid on erinevatest žanritest, raske on tuua näiteid ühest žanrist. Oma albumiesitluskontsedil esitasin ühe Alanis Morissette'i loo. Kui vaadata ajas tagasi, siis jõulised naispersoonid on mind palju mõjutanud. Mulle on alati meeldinud, kui keegi ütleb julgelt, esitab julgelt ja on sealjuures autentne ja kartmatu. See on mind alati inspireerinud.

Ja tundub, et selliseid jõulisi naisartiste on meil siin aina juurde tulemas, kasvõi nende näol, keda just nimetasid. 

Jaa, nii äge. Mulle väga meeldib see. 

Oled vahepeal jõudnud vahetada ka plaadifirmat ja liikunud Tiksu alt Smuuvi. 

Seal tekkis muusikaliselt see moment, et mina tahtsin liikuda popi suunas, aga Tiksu suund on r&b ja soul ja minu kurss hakkas tüürima popi poole. Eesti mõistes teen ilmselt rohkem alternatiivpoppi, aga tundus, et "Electrical", esimene singel Smuuvi alt, ei mahtunud Tiksu kataloogi hästi ja tunduski, et see oli loogiline või loomulik laialiminek. Aga väga lahe oli koostööd teha nendega ja me saame hästi läbi. Tundus lihtsalt, et Smuuv otsib lihtsalt seda, mida ise taga ajan. 

Ja millised plaanid seoses välismaaga?

Album iseenesest aitab artisti profiili rohkem kehtestada ja anda suunda ja arusaama, kui väljapoole seda pitch'ida. Album annab selgema pildi minust kui artistist. Välismaale mineku osas töötame edasi, lahe oleks teha välismaa festivalidel kontserte ja inglise keeles kirjutades on see võimalus alati olemas. Lisaks on plaan minna Uus-Meremaale, mitte küll kohe esinema, aga reisima. Tahaks leida seal produtsente, kellega muusikat kirjutada. Tahaks käia välismaal kirjutamas, aga samas teha Eestis koostööd teiste muusikutega. Ma tunnen, et järgmine etapp mul olekski koostööde tegemine, tahaks katsetada seda kategooriat. 

Nii et visiitkaart debüütalbumi näol on välja antud ja soolokarjäär asunud seilama.

Jah, mulle tundub küll. Aga see on algus. Tahaks juba hakata järgmist albumit kirjutama. See protsess oli stressirohke, aga nii äge, arendav ja rikastav ja olen elevil järgmiste asjade pärast. Leek põleb.