Tundub, et sel aastal oli lisaks headele artistidele tehtud Jazzkaarel kokkulepe ka ilmataadiga, sest nagu tellitult oli kaks nädalat väldanud Jõulujazzi ajal Tallinn kui lumine võlumaa. Ja ilmselt on kõik džässisõbrad olnud sel aastal head lapsed, sest kingitusena saabus juba kolmandat korda Eestisse mahehäälne Gregory Porter, kes sidus kauni lipsuga kokku tänavuse Jõulujazzi programmi. 

Gregory Porter on mul taustal alati mänginud, kuid nähes tema live-kontserti salvestust, teadsin, et see on artist, kelle häält tahan kunagi päriselt oma kõrvaga kuulda. See on tämber, mis on oma sügavuse ja hingestatusega omanäoline ja alati äratuntav. Pole siis ime, et Sandra Ashilevi "Suur plaat ja väike plaat" saatesse just ühe tema loo kaasa võttis ning meenutas, et poja sünni eel ettevalmistatud spetsiaalse muusika asemel lõpuks hoopis Porteri maheda ja rahustava hääle toel valusid seljatas. Ta lihtsalt suudab panna oma muusikaga tundma, et kõik on rahulik ja hästi.

Sama rahu ei valitsenud saalis, kui Porter taas Eesti publiku ette astus – oli näha, et teda on pikalt tagasi oodatud. Tundus, et ka tema koos bändiga on siia tagasi igatsenud, sest eredalt ja soojalt meenutas ta siinseid varasemaid esinemisi. Hindan alati kõrgelt, kui artist kontserdil publikuga suhtleb, enda lugusid räägib ja saaliga sideme tekitab. Porteri soe, siiras ja isegi alandlik suhtlus kuulajatega pani korraks unustama, et tegu on kahekordse Grammy-võitjaga, kes on armastatud igal pool üle maailma. Bändil oli ka omavahel mõnus energia ja sünergia. Porter ei teinud end õhtu staariks, pigem jäi mulje, et laval on kamp sõpru, kes naudivad koos mängimist ja on sealjuures paganama andekad. 

Kontserdikava oli ilmselgelt kokku pandud pühademeeleolu loomise eesmärgiga ning kulges pigem rahulikus tempos. Hiljem kuulsin, et mõne kontserdikülastaja jaoks isegi veidi liiga rahulikult ning et seisukohtadel sel korral mõtet polnud. Mina aga sain istekohal end mõnusalt sisse seada ning lasta (mõnel hetkel isegi silmad kinni) Gregory Porteri häälel ja muusikal end kanda. Esitusele tulid nii tema tuntumad lood kui ka palad jõulurepertuaarist ja kui mõne looga hoog sisse tuli, oli näha, et ka kõik istujad hakkasid siiski tagasihoidlikult nihelema. Nii nagu Jazzkaare kontsertidel tihti on, suutis ka sel korral artist Eesti publiku elama panna. 

Gregory Porter oli perfektne kaaslane pühadeootuses Eesti muusikasõbrale ja paitas nii hinge kui kõrva. Kindlasti tahaks teda kunagi mõnes teises olustikus näha – milline oleks tema ja repertuaarivalik hoopis kaunil südasuvel? Aga kui refereerida Peedu Kassi kontserdi sissejuhatust, oli see üks mõnus annus jõulu-Porterit. Jääme siis neljandat külastust ootama!