X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Soome-ugri rahvaste uurija: Venemaa jääb meie jaoks aastakümneteks kinni

Foto: Klassikaraadio

Mullu detsembri alguses esitles etnoloog ja ajaloolane, Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur Indrek Jääts oma raamatut "Ääremaadel kõndija. Reisikirjeldusi soome-ugri aladelt". "Delta" stuudios tuli juttu raamatus sisalduvatest uurimisretkedest, kuid ka etnoloogia kui teadusala seisukorrast.

Indrek Jääts asus Tartu Ülikoolis ajalugu õppima 90ndate alguses. Aastate jooksul spetsialiseerus ta aga etnograafiale. "Ma ei valinud kohe algul soome-ugri rahvaid. Mind huvitasid esialgu rohkem üldised etnilised protsessid: rahvuspoliitika, rahvuslus, etniline identiteet," sõnas Jääts. Tema üheks esimeseks tõsisemaks tööks oli setode etnilise identiteedi uurimine, mille juurest jõudis ta soome-ugri rahvaste juurde.

Antropoloogia ja etnoloogia on Jäätsi sõnul tänapäeval üsna kokku sulanud. Ajalooliselt on eristus tehtud selle juures, et etnoloogia tegeleb rahvaste ning antropoloogia üldisemalt inimeste ja inimkultuuri uurimisega. "Muidugi on praktiliselt kogu inimkultuur seotud mingite konkreetsete etniliste üksustega, aga alati see ei pruugi nii olla. On olukordi ajaloos ja geograafias, kus etnilisusel pole erilist tähtsust," sõnas ta.

Jäätsi sõnul tänapäeval enam rahvaste vastu sellist huvi ei tunta, nagu tema endiselt tunneb. Oma raamatus märgib Jääts, et etnoloogia on ääremaastunud, millest kõneleb ta kahes tähenduses. Ühelt poolt on etnoloogia tähtsus teadusena võrreldes varasemaga vähenenud, kuid ka uurimisretked viivad etnoloogi kolklikesse kohtadesse, ääremaadele.

Raamatukaante vahele jõudsid seitse retke, varaseim neist 2012. aastal permikomide juurde. Veel saab ülevaate lutsi maarahvast, kelle näol oli tegemist Lõuna-Eestist välja rännanud rahvakilluga, kes liikus Ida-Lätti, kus nad tänaseks päevaks on täielikult lätistunud. "Meie eesmärk oli otsida viimaseid jälgi sellest rahvast. Leidus veel inimesi, kes mäletasid, et nende ema, isa või vanaisa rääkis veel seda keelt," sõnas Jääts.

Veel leiab raamatust neli retke Vepsamaale ja Karjalasse. "Selle kulminatsiooniks oli 2015. aasta päris pikk välitöö, kui me tegime dokfilmi." Viimane retk oli Udmurtiasse, kuhu Jäätsi kutsuti vepsa filmi näitama. "Kasutasime võimalust udmurdi küladesse minna, väga huvitav oli seal ringi vaadata."

Raamatu selgroo moodustavadki kolm dokfilmi permikomidest, lutsidest ja vepslastest, mille ühisosa väljendub assimileerumises, ümberrahvustumises, keele kaotuses, oma kultuuri kaotuses. "Need kolm juhtumit on erinevad, kuna nad on erinevates staadiumites. Lutsi maarahvas on praktiliselt täiesti kadunud, vepslaste arv kahaneb kiiresti, nad on säilinud ääremaa külades põhiliselt; permikomisid on veel kümneid tuhandeid järel, kuid nad sulavad ka kiiresti. Küllaltki depressiivne teema, aga nii ta on kuidagi sattunud," sõnas Jääts.

Venemaal ajavahemikus 2010-2017 uurimisretkedel käies, pani Jääts argitasandil vaenulikkuse märke juba tähele. "Ütleme kuskil oli telekas lahti ja sealt tuli selline Vene propaganda, keegi nägi sinus mingit NATO agenti või spiooni. Need olid pigem üksikjuhtumid. Kui sa jõudsid küladesse vepslaste või permikomide juurde kogukonna sisse, siis see polnud aktuaalne, väga sõbralikult suhtuti Eesti uurijatesse."

Edasine uurimisperspektiiv on Jäätsi sõnul aga nutune. "Venemaa jääb tõenäoliselt meie jaoks küllalt kauaks kinni, võib-olla aastakümneteks." Mõned sidemed Vene kolleegidega on Jäätsi sõnul küll veel alles. "On inimlik kontakt ja sa tunned üksteist, usaldad, on aastaid koostööd tehtud. Need on mingil määral veel säilinud, erakirjad liiguvad, aga eks need jäävad ka harvemaks ja võib-olla soikuvad päriselt."

Eestis on levinud arusaam, et eestlaseks olemise juures on keel ülimalt oluline. "Karjalaste puhul on küsimus, kuna seal on inimesi, kes peavad end karjalasteks, kuigi ise ei räägi praktiliselt üldse karjala keelt. Kas on võimalik põlvkondi kestev karjala identiteet inimeste puhul, kes on täiesti venekeelsed? Võib-olla on see ülemineku nähtus: inimene teab, et tal on karjala juured, keelt omandab n-ö sümboolsel määral, aga peab ennast karjalaseks," arutles Jääts.

Toimetaja: Rasmus Kuningas

Allikas: "Delta", intervjueeris Liina Vainumetsa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: