X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kris Lemsalu: stuudios toimuv on minu jaoks totaalne püha

Kris Lemsalu
Kris Lemsalu Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Kunstnik Kris Lemsalu, keda võib lisaks Tallinnale kohata New Yorgis, Viinis või Mexico Citys, sõnas vestlussarjas "ID", et peab näituse avamisest olulisemaks sellele eelnevat aega. See, mis stuudios toimub, on minu jaoks totaalselt püha, rõhutas ta.

Kui sageli sa kodumaal käid?

Mul ei ole konkreetset süsteemi. Ma käin, kui mul on vaja mõnda suuremat projekti teha. Nüüd ma teen Tartus näitust, ma teen seda loomulikult siin, kuna mul on siin kõik oma inimesed. Mul on siin inimesed, kellega koos teen metallstruktuure, õmblemist, mida iganes. Mul on põhimõtteliselt oma peresüsteem siin. Teen siin isegi paar tööd New Yorki, mille siit saadame. Selliseid inimesi nagu mul siin on, on mul raske nii kiiresti mujalt maailmast leida. Eks neid ole igal pool, aga nende leidmiseks on vaja lihtsalt aega.

Ja ma igatsen talve. Aga nüüd piinlen siin (muigab). See aastaaegade asi on nii geenides kinni – ma olen kusagil ära, tuleb oktoobri algus, keskpaik, ikka päike paistab, on mõnus olla ja mul tekib tunne, et miks ma ei ole urus, kõik teised justkui peaksid juba olema urus sisevaatlust tegemas. Tekib skisofreeniline tunne, aga kui siia jõuan, siis see talveunelm lõhkeb väga kiiresti. Lumi on tore, aga valguse puudumine ängistav ja raske ning rõõmu on keeruline hoida.

Nii et ta pigem ei soodusta loomingulisust?

Ei, vastupidi, pigem annab head tumedust juurde. Mu looming ei oleks selline, kui ma poleks pidanud neid talvi ja pimedust ja kaamost siin üle elama. See on vajalik osa, seda tuleb doseerida ja seda ma ka teen.

Kas stuudioid on sul ka teistes linnades – New York, Viin..?

Oleneb projektist. Kui mul ei ole sellist otsest kodukohta, siis liigun projektidega. Just olin Mehhikos Guadalajaras kolm kuud residentuuris Suro keraamikatehases. Seal teen ettevalmistusi New Yorgi näituseks, mis tuleb aprillis. Sealt on mõttekam saata.

Viimasel ajal olen sujuvalt hüpanud residentuuriree peale. Muidu olen teinud residentuure läbi Austria, sealtkaudu olen käinud Jaapanis ja Mehhikos, nüüd lähen Los Angelesse. Need ei taha väga palju, aga annavad vabadust, ka stipendiumi ning töö- ja eluruumid, nii et need on tegelikult väga lahked residentuurid.

Kas ei need ei seo sind kohustusega, et see, mis seal luuakse, peab ka sinna jääma ja sa ei saa seda mujal kasutada?

Tavaliselt ei loo ma residentuuris midagi, see oleks täiesti jabur. Ma valin neid kohti ikkagi riigi või linna või kultuurihuvi pärast. Ma songin kohalikus ruumis ringi, tahan aru saada, kus ma olen. Tavaliselt kestavad need kolm kuni kuus kuud, see on piisav aeg, et kui sind midagi huvitab, saad uuest kultuurist mingit aimu.

Näiteks residentuuril, mis mul paar aastat tagasi Mehhikos oli, on olnud pikk järellainetus. Ma olen sinna tagasi läinud ja üritan vaikselt mõneks ajaks sisse kolida. Midagi on hakanud juurduma, pean sinna oma kogukonna looma ja sellega ma praegu tegelengi. Vaikselt hakkavad seal tulema ka näitused, sõbrad ja kogu vajalik võrgustik, nii nagu ikka, kui ma hakkan uude kohta endale mingit pesa ehitama. New York on praegu ootel, aga seal mul on ka kogukond olemas.

Kris Lemsalu Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas selline rakukeste võrgustik võimaldab siis vabamalt liikuda ja eri punktides oma loominguga jätkata? Ja mis seal Mehhikos nii palju paelub? See on ju mõnes mõttes meie põhjamaisele kargusele täielik vastand.

Jah, mul on vaja kõike läbi enda keha kogeda. Ma üritan maailmast aru saada läbi inimeste. Olen selles mõttes inimeste inimene, et sõbrad on mulle suur vara. See võimaldab luua palju kodusid ümber maailma. Mul on tunne, et üritan kiiresti ja piisavalt pikalt igal pool elada, et aru saada, kus ma olen, millised inimesed seal on, milline kultuur on, miks see on nii. See aitab mul suuremast pildist aru saada.

Mehhiko on orgaanilise energiaga, puusad on lahti, seal on rõõmu, seal on laulu ja tantsu, seal on hästi intensiivselt elu ja surma, mõlemad on hästi nähtaval. Mexico City on koht, mida võib võrrelda Berliiniga 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses. Koht, kuhu kokku joostakse. Seal on see niinimetatud kuldne valgus, golden spotlight. Mexico City on praegu see linn, selles ajas. See on hea võimalus minu eluajal olla linnas, kus toimub, kus on kontsentreeritud energia ja elu. See on kultuurist paks. Seal on paljud kunstnikud, kes on mulle väga meeldinud ja seal lihtsalt on palju, ma tunnen end seal hästi koduselt.

Loomulikult, vahepeal on ikka hirm ka, sest pead teadma, kus sa oled, mis ajal, kellega ja nii edasi, mingisugune hirmufaktor on intensiivselt sinuga. Võib-olla on mingid Mexico City piirkonnad muutunud samasuguseks nagu Williamsburg New Yorgis, kus on rohkem ameeriklasi kui kohalikke, aga seal on ka teisi rajoone, näiteks Guadalajara residentuur asus mingi asutuse kõrval, kus toimusid kõige karmimate kurjategijate eelülekuulamised – El Chapo poeg kuulati seal üle.

See, kui seal on mingid teksades mehikesed ja nahkseelikutes naised automaadid üle õla, on lihtsalt jabur. Või näiteks üks päev alustas mu sealne tuttav, kohalik kunstnik Victor, teatega, et täna on juba 11 inimest maha tapetud, sest mingid inimesed jäävad kartellide ja politseinike tulevahetuse ette, need on nii-öelda juhuslikud ohvrid. See elu ja surma pinnavärelus, see energia on ergastav, sa tunned end ise ka hästi elusana.

Nagu ütles Alain Delon filmis "Kaks meest linnas" (1973): "Kui riskeerid, siis tunned, et sa elad."

Jah, midagi sellist. (Naerab)

Kui nüüd Tartu juurde tagasi tulla, siis mida siin oodata on? Kultuuripealinn on sind laiast maailmast üles leidnud ja koju meelitanud mida tegema?

Ikka kunsti tegema (naerab). See oli juba kaks aastat tagasi, kui sain kirja Indrek Grigorilt, kes kutsus mind seal näitust tegema. Ma ei tundnud, kuid teadsin teda. Tekkis visuaal 1970. aastate utoopilisest karakterist, kellel on hea huumorisoon. 

Tahan teha koostööd inimestega, kes mulle meeldivad. Ma teen enda jaoks palju võrdlusi muusika või bändi tegemisega – et see, mis prooviruumis toimub, on minu jaoks kõige tähtsam. Esinemine või avamine on minu jaoks suva, siis on sul seal sada inimest. Tore kui inimesed tulevad ja neile heal juhul ka meeldib, aga see, mis toimub proovi ajal, prooviruumis, stuudios, see on minu jaoks totaalselt püha. Ma veedan aega inimestega, kes mulle meeldivad ja kui mul on huvi kellegagi lähemalt tuttavaks saada, on nagu kutse tantsule. Sa teed midagi koos – see on ka hea viis sõprust luua. Selle tegevuse käigus õpid inimest hoopis rohkem tundma, kui kohvikus istudes ja otsa vaadates.

Kunstnikuna eelistad siis pigem protsessi kui saadust.

Mõlemad on olulised, aga protsess kumab läbi. Mulle on meelde jäänud intervjuu, mille tegi Genesis P. Orridge. Ta rääkis Psychic TV salvestussessioonist hauakambris, et saada mingit teatud tunnetust või energiat. Ma suhtun oma töösse sama moodi, ma olen väga ettevaatlik, mis sinna sisse läheb, mis inimesi ma ligi lasen ja kellega koos mängin. Kui protsess on sitt, siis tunned selle ära. Ma panustan väga palju, et meil kõigil oleks koos huvitav ja mänguline, kõik saavad sõna ja loome koos.

Isegi Veneetsia tootem-samba tegemisel olid meil aasta aega järjest pikad tööpäevad, kuid õhtul kaheksa-üheksa ajal, kui stuudio lõpuks inimestest tühi oli ja olin sinna üksi jäänud, panin Prince'i mängima ja tantsisin tunde, kuulasin teda ja panin sinna palju seda varajast Prince'i erootilist energiat sisse, olles ise lõpuks ikka päris tühi. Prince oli selle töö juures suureks toeks. Kahju, et ta, raibe, ära suri muidugi. Kuradi fentanüül!

Kris Lemsalu Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui juba Veneetsia juurde tulime, siis millise tõuke Veneetsia biennaalil esinemine (2019) sulle kunstnikuna andis? Mitte kõik kunstnikud seda võimalust ju ei saa, seda enam, et su käsutuses oli puutöökoda Giudecca saarel, mille said nii ümber kujundada, nagu soovisid.

Eestis see võimalus ikka on, kui sa väga tahad, sest siinne kogukond on nii väike. Veneetsia biennaal ise on üks naljakas üritus, kummaline võistlus – inimesed võistlevad seal mingitel täitsa ebaausatel ja ebavõrdsetel alustel. Giardinis on näiteks Saksa paviljon, mis saab oma eelarveks hoopis suuremad summad – see kaardistab kunstimaailma väga ilmekalt.

Ma olin sel ajal loominguliselt kindlasti liiga noor, ma ei olnud kunstnikuna selles kohas, kus praegu. Sellest hoolimata suutsin visuaali luua, aga ma ei suutnud verbaalselt kohal olla. Ma ei olnud seal kahe jalaga maas, et öelda, et see on nüüd minu töö, see olen mina ning vastata sajale küsimusele. Pigem tahtsin olla kulmudega udupilt taustal, kes näib ütlevat, et ei, mina seda ei teinud. Ma ei olnud totaalselt koha, see on kindlasti üks asi. Kui sellises kohas üles astuda, pead endast hästi teadlik olema, sul peavad nii-öelda juured sügaval olema.  Alles aasta aeg hiljem suutsin sellest rääkima hakata.

Loomulikult see, et see oli Giudecca saarel, aitas kaasa. Saime sinna pigem kunstihuvilisi, tavakülastaja sinna nii lihtsalt ära ei eksi. Loomulikult on Islandi paviljon alati tõmbenumber, eriti seekord, kui Shoplifter (Hrafnhildur Arnardóttir) tegi selle juustega hästi instagrammitava paviljoni, siis eksis ehk keegi ka seetõttu meie juurde ära. Me saime seal tähelepanu, kuid see eristatus tähendab siiski ekstra-matka, sest biennaalile tullakse kõige enam neljaks päevaks, selle aja jooksul jõuad vaevalt läbi käia Arsenale ja Giardini, võib olla paar galeriid veel juurde. See on üks asi. Teine on see, et me ei jõudnud õigeks ajaks kataloogi valmis. Need on need asjad, mille peale tuleb eelnevalt mõelda, mida ma teeks ka teisiti.

Praegune on hoopis midagi muud. Biennaal on mõnes mõttes selline stamp – kui CV-s on kirjas, et oled esinenud Veneetsia biennaalil, see on nagu rosett rinnas. See on muidugi oluline, aga ega keegi mulle mingit meeletut eratellimust ei esitanud, küll aga tulid sealt mingid lisajõed, mis viisid edasi.

Kas Veneetsia biennaalil esinemine võiks olla aga ei pea olema? Kuivõrd oluline on ta siis karjääri loomise kohalt kunstnikuna? Mis rohkem annaks? Või tuleb lihtsalt tegutseda, luua?

Olen elanud New Yorgis, kus näed seda kunstiturgu seestpoolt, sulle avaneb koletise kõht, belly of the beast. Sealt on hea tulla Eestisse ja näha, et inimesed teevad kunsti ka mingitel teistel eesmärkidel. See balanss on vajalik ja mul on hea meel, et see on olemas. Aga oluline on siinjuures see teadlikkus – kuidas ja kuhu sa tahad oma karjääri kunstnikuna suunata, mis voos sa tahad liikuda. Kui tahad liikuda koos turuga, mis on nagu püramiid, siis hakka aga ronima. Kui aga sind ei huvita mingis põhisegmendis nagu main market olemine, siis on ka teisi viise. Aga jah, see kunstiturg on igav (naerab).

Muidugi on. See püramiidi kujund tekitas mul meeles klaasmäe kujundi: kuivõrd see sobib siia? Võib-olla on parem teha seda, mis meeldib?

Nojah, mulle meeldib reisida, see on mu eluks ja ka loominguks vajalik. Selleks ka see perekonnasüsteem igal pool maailmas. Aga selleks, et reisida, on vaja raha, ja selleks, et raha teenida, on mul vaja oma kunsti müüa. See on ka ainuke asi, mida ma oskan. Need on nagu kaks kaljut: kas jeffbezosed või rotid, sinna vahepeale ei saa pikalt virelema jääda. Ma ei roni selleks, et ronida, kui aga hakkavad huvi pakkuma mingid võimalused ja ma näen, et mul on piisavalt palju neid inimesi, kes tahavad mind aidata ja kes usuvad minusse, siis tuleb neid võimalusi kasutada, ja natuke on siin ka seda õnnefaktorit. See on teatud töö ja õnne mikstuur.

Pärast Veneetsiat oli ikka klassikaline läbipõlemine. Ma olin Mehhiko residentuuris, nii et sain rahulikult seal papayasid süüa ja patja nutta, aga see võttis mind päris pikaks ajaks läbi. Võttis lihtsalt tühjaks, kuna andsin sellesse protsessi nii palju. Veneetsia ei tähenda ainult loometööd, vaid ka eelarve kokku ajamist, erarahastus on teine asi. Minu jaoks oli oluline, et neil oleks hea olla. Ma ei tahtnud seal mingit draamat, see on minu jaoks ka selline kuldreegel. Isegi üks mu paremaid sõbrannasid, kel on psühholoogi haridus, oli Veneetsia projekti juures suureks abiks, kuna temaga said tiimiliikmed vajaduse korral rääkida. Lihtsalt, see psühholoogiline õhustik on väga oluline, ma tunnetan seda väga teravalt.

Aga mis su biennaali taiestest saanud on? Kus nad kõik on?

Ühes laoruumis Tallinnast väljas (naerab).

Need on siis alles ja võid neid näidata?

Loomulikult. Ma tahaks neid uuesti näidata, praegu ainult ootan natuke. Me oleks pidanud tegema ka väiksemas mahus väljapaneku Eestis, aga mul kuidagi ei olnud pärast seda enam jõudu ega tahtmist. Kui tuleb õige hetk, tahaks seda tööd uuesti näidata.

Siin tekib taas see bändi või muusikategemise võrdlussild –kui teed albumi, siis sa ei esita seda ju vaid ühel korral, sa ikkagi lähed tuurile, ma saan aru, et mul on vaja mingid asjad rohkem tuurile viia. Kunstimaailmas tahetakse kogu aeg aina uut ja uut, et näita välja, mis sul veel seal kusagil on. Vastupidi, sa pead tegema ka korduseid, juba selle pärast, et sa paned end sinna niipalju sisse, näiteks selle teosega töötasin aasta aega. Enamik mu skulptuure võtavadki aasta või poolteist aega, juba sellepärast väärivad nad tuurile viimist.

Kris Lemsalu Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Samas oled sa töötanud väga erinevates ajamõõtmetes – ma pean silmas seda, et alates lühikestest ülesastumistest, üllatus-performance'idest kuni skulptuurini, mis jääbki kuhugi avalikku ruumi, kes teab kui kauaks. Austrias on su skulptuure väljas kaks, on neid mujal maailmas veel?

Viinis on ja siis Viinist natuke väljas on selline linn nagu Melk. Melkis ongi mu esimene väliskulptuur "Doora". Viinis seni viimane, kesklinnas, see pannakse nüüd kolmeks aastaks Belvedere'ile kuuluvas institutsiooni 21 House aeda üles. Ma ei oskaks sellele skulptuurile paremat kohta leida. Olen väga õnnelik, et see läheb kuhugi, sest kolm kuud, mis see üleval sai olla, jäi ikka väheseks.

Eks seal ole avaliku ruumi kunsti ka teistsugune suhtumine kui siin?

Jah, suur värav "Chara" (meenutab Vagina Dentata kujundit), mille sealsele raekoja platsile tegin, kui ma oleks selle siia teinud, oleks mind arvatavasti kividega surnuks loobitud või oleks keegi tulnud vanematekoju tõrvikuga või ma ei tea.. (naerab). Aga loomulikult, ka seal tekkis diskussioon ja üks paremäärmuslik naine võttis ikka Twitteris palju kurjalt sõna, oli linnaelanikke, kellele see üldse ei meeldinud, kollased ajalehed said materjali. Samas kirjutasid mulle paljud inimesed, sain väga palju kunstikogukonna toetust, et mul ei olnud sellega probleemi. Nii et ma olin hoitud.

Kui selle tellimuse said, kuivõrd oli tellija, linn, seadnud seal tingimusi?

Viinis olen osalenud kolmes avaliku ruumi skulptuuriprojektis. Need näevad välja nii, et saad kutse, tavaliselt kutsutakse viis kuni kaheksa kunstnikku, antakse teema või koht, ja siis pead oma projekti esitlema. See on Powerpoint esitlus pika lauaga kontorilaadses kohas ja pead siis tutvustama oma teost inimestele, kes ei tea sellest mitte midagi. Nad on hästi avatud hästi jõulistele ja kontseptuaalsetele projektidele, ma ei pidanud kordagi mõtlema, et peaksin mingeid suuri kompromisse tegema. Pigem mõtlesin sellele, kuidas minna oma tutvustuses võimalikult lähedale sellele, mida teen, arvestades avaliku ruumi mõõtmeid.

Selle viimase projekti sain seetõttu, et jäin teiseks ühel teisel konkursil, millega tähistati 150 aasta möödumist Viini veesüsteemi loomisest. See oli meeletu suur purskkaevuprojekt, absurdse eelarvega, mõnes mõttes unistuste projekt. Neil kas hakkas kahju või mu projekt meeldis neile ja nad kutsusid mind tegema skulptuuri Viini kesklinnas. See on iga-aastane projekt, kuhu nad kutsuvad ühe kunstniku ja ta võib teha põhimõtteliselt mida iganes. Loomulikult on seal palju mitmesuguseid reegleid, et keegi seda seal valesti ei kasutaks, et ta oleks ohutu jne.  

Aga kas siis selle vahetamisega, nagu sa ütlesid, et skulptuur sai seal kolm kuud ülal olla, tagavad ka selle, et avalikus ruumis on pidevalt mingi uus kunstiline impulss? Sellest võidavad ju kõik – võidavad kunstnikud, võidab üldsus, võidab linn kui kultuurikandja, kunsti sihtkoht.

See pidi tegelikult seitse kuud üleval olema, see ongi selline üks kunstnik aastas projekt, aga neli kuud läks meil keerulise kommunikatsiooni peale. Eks ma õppisin palju, õppisin väga keeruliste inimestega suhtlema, kellel on mingid imelised bürokraatiavõtmed ja kellest sa mööda ei saa. Loomulikult oli see väga närvesööv, aga nüüd tean hoopis paremini.

Sulle meeldib rohkem galeriiruumidest välja minna, sa tahad neid ruume laiendada. Isegi, kui sulle antakse mingi ruum, siis püüad seda ruumi veelgi avardada?

Jaa, sest ma üritan seda ise ka teha enda maailma arusaamisel. Võib-olla mind saadab see pidev kadedus, et ma ei ole sündinud muusikuna. Ma üritan teha, nagu oleks performance, aga tegelikult on nagu ka bänd või teatraalne kogemus, võib-olla on see sellise vahetu kogemise igatsus ja sellepärast on vaja ka ruumist väljuda või mingeid seinu vahest maha võtta. Ma ise ei mõtle neid välja, mind kutsutakse ja ma mõtlen, kuidas ma tahaks oma elu elada selle avamiseni. Siis mõtlen välja viisi, kuidas saan seda elu elada. Näiteks tahtsin aega veeta oma sõbranna Johanna Ulfsakiga, siis mõtlesin, et kutsun ta koos filmi tegema. Nüüd olemegi aasta aega koos reisinud ja siit on ka tulemust oodata.

Kas pead vajalikuks kuidagi kedagi ärritada? Seda inertsust inimestes kuidagi liigutada?

Mitte tahtlikult. Ma olen leidnud oma maailma ja oma keele ja see on erinev, sellepärast see paistabki natuke välja. Mõnele meeldib, mõnele ei, mõnd ärritab, mõnd tülgastab, inimesi on igasuguseid, ma ei oska väljastpoolt seda näha. Eks Viini skulptuuriga ma ka eeldasin, et sealt võib tulla ka negatiivset vastukaja. Aga ma pole ka sotsiaalmeedias, see võimaldab mul peituda, ma ei tea, mis toimub.  Kui ma oleks somes, siis võib-olla mingid vestlused läheks naha alla ja mingid mälestused määrduksid.

Olid ka ju Margot Sameli galerii avakunstnik, aastal 2022. Kuidas see läks? Tal on vist hästi käima läinud?

Jaa, Margot on minu arust mingi anomaalia. Täiesti hulljulge inimene, kes avab oma galerii Tribeccas, mis on praegu NYC-s nende galeriide piirkond, kes on vähegi sel turul adekvaatsed ja kunstiüldsuse luubi all. Margot avab galerii, endal väike laps, see on samalaadne risk, mida võib võrrelda spordialaga, kus hüpatakse langevarju või muu kandva kostüümiga kõrgetelt objektidelt alla. Mulle meeldib teda jälgida, kuidas ta võtab jõulisi otsuseid vastu sellise mõnusa naeratuse ja muigega. Tal ei ole kerge, absoluutselt mitte, aga see on hämmastav. Mul on väga suur austus Margoti vastu.

Mu avanäitus läks hästi ja nüüd aprillis teen juba uue. Margot on mulle ka selliseks konksuks või haagiks New Yorgis, ta on nagu staap, kuhu on põhjust minna tagasi, veeta aega. Samasugune galerii on mul ka Viinis, need galeriid ongi nagu staabid, nad kutsuvad sind näituseks või mõneks projektiks tagasi.

Tallinnas ka Temnikova-Kasela.

Jaa, Olga, kes mulle paar päeva tagasi seljavalude pärast kiirabi kutsus, sest ma ise ei suutnud seda teha. Mis on väga hea, sest see näitab, et mul on oma galeristidega usalduslik suhe ja ma ei suudaks teisiti, sest reisidel juhtub ikka, et kaotad rahakoti ära või mida iganes ning ma saan helistada Olgale ja ta on mind kusagilt välja lennutanud või ära päästnud. Sellised olukorrad tähendavad minu jaoks väga palju, siin on mingi selline inimlikkus, mis ei ole reegel. Sellised suhted galeristidega ei ole reeglid absoluutselt ja ma saan sellega natuke oma kunstnikest sõprade ees uhkustada. Ja et mul sõprussuhted nende inimestega, kellega ma koos töötan, see on väga oluline.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.

Toimetaja: Karmen Rebane

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: