Hinnates, millises seisus Tallinn tänasel päeval on, tõdes arhitektuuriajaloolane Triin Ojari, et iga inimene hindab olukorda eelkõige oma mätta otsas. "Mul on näiteks koer ja ma jalutan palju. Siin on lähedal nii koerapargid, Kadrioru park, Inglirand, Reidi tee, mis koertele väga meeldib. Sellest perspektiivist vaadates olen paljude asjadega väga rahul," tõi ta välja, kuid lisas, et kõik siiski suurepärane pole, sest kesklinna tänavatel on suur liikluskoormus ja seetõttu on keskkond mürarikas.

Arhitekt Kadri Klementi täheldas, et inimesed kipuvad linna ja loodust vastandama, kuid tema hinnangul ei peaks see nii olema. "Kust see tuleb? Meil ei ole selle jaoks üldse mitte mingit põhjust. Miks ei võiks linn olla peaaegu sama looduslik kui loodus ise? See on ju meie teha ja meie otsustada. Meie käime valimas. Samamoodi on meil kodaniku hääl olemas – nõuame siis seda, räägime, arutame ja küsime."

Klementi loodab, et eestlaste dialoogikultuur teeb peagi suure arenguhüppe, et me tegelikult ka saaksime asjadest rääkida. "See on ilmselge, et inimestel on erinevad arvamused ja ma ei oota, et me kõik ühtemoodi arvaksime, aga ma ootan meie dialoogikultuurilt palju enamat kui väga laetud emotsioone," selgitas ta.

Ojari sõnul arhitektuuriringkondi pikemat aega närvi ajanud, et Tallinna linna planeerimine on olnud alla igasugust arvestust. "Me räägime sellest, et linnal oleks visioon ja arusaamine, kuhu suunas ta tahab areneda. See sama, kas teha kesklinn autovabaks, kuhu teha trammiteed, millised peaksid olema uued tänavad ja linlaste peamised liikumisviisid," tõi ta välja.

"Planeerimine on juba viimased kümmekond aastat äärmiselt bürokratiseerunud protsess olnud ja minu hinnangul ei ole sinna spetsialiste – arhitekte ja planeerijaid – kaasatud, kellel oleks mingisugune visioon, milline on näiteks meie mereäär, miks on sellega juhtunud nii, nagu on sellega juhtunud – Kalarand on täna selline, nagu see on, ja tavalisel linlasel ei ole üldse enam võimalik kesklinna piirkonnas ja varsti enam üldse Tallinnas korterit osta," lisas Ojari.

Arhitektuuriajaloolase sõnul on näiteks Eesti Kunstiakadeemia üritanud linnale nõu anda, samuti on arhitektide liit erinevate murekohtadele tähelepanu pööranud, kuid linn pole neid kuulda võtnud.

"Võib-olla see sama dialoog, millest Kadri rääkis – ei ole sellist mehhanismi ja võib-olla ka soovi. Meil on teatavasti valimised iga natukese aja tagant ja planeerimine on olnud väga politiseeritud," märkis ta ning lisas, et linnaruumi olulisus on aktiivsemalt päevakorda tõusnud viimase nelja-viie aasta jooksul.

"Linnaruum on praegu teema, mis on ka poliitikutele meeltmööda, sest see on populaarne ja kes ei tahaks populaarne olla ehk jalgrattateed, väikesed pehmed istumisnurgad, promenaadid, kõik see, mis rahvale võiks meeldida – sellest räägitakse ja neid ka jõudumööda rajatakse," tõi Ojari välja.

Samuti rõhutas arhitektuuriajaloolane, et Tallinnas on väga palju selliseid ruumilisi kvaliteete, mille üle me peame rõõmsad olema – mereäär, klint, Toompea, uuesti ellu äratatud vanad tööstusalad. "Kui käia lääne suurlinnades, näeme neid probleeme palju suuremas skaalas. Tallinnas ei ole midagi väga halvasti, aga ka mitte väga hästi," võttis ta olukorra kokku.