Näitus seletab lahti sada aastat tagasi vastuvõetud kultuurautonoomia seaduse, mis sätestas vähemusrahvuste õiguse oma kultuurielu ise korraldada.

Kultuurautonoomia tuumaks oli arusaam, et rahvused peaksid ühe riigi sees saama ise oma kultuuri- ja hariduselu korraldada, laiemad üldpoliitilised küsimused tuleks aga kõigil rahvastel ühiselt sellesama riigi sees lahendada. Suurimaks dilemmaks oli, kas selline lähenemine liidab ühes riigis olevaid rahvaid või on toime vastupidine.

Näituse üks kuraatoritest Timo Aava selgitas, et pärast esimest maailmasõda muutus Euroopa poliitiline kaart tundmatuseni, sest impeeriumide asemele tekkisid väikesed rahvusriigid. "Kõik need olid aga paljurahvuselised, sest on võimatu tõmmata riigipiire nii, et selles elaks vaid üks rahvus. Uute riikide enamusrahvuse enesekehtestamise püüd nendes oludes aga tähendas tihtipeale vähemusrahvuste huvide ja õiguste eiramist," selgitas ta.

"Igal rahval on oma lugu, sageli on selle loo osa ka vastandumine mingile teisele rahvale, teadmine oma vajadustest ja veendumus oma õigustest ajaloolistele maadele," lisas näituse teine kuraator Krista Sarv.

Impeeriumide ja uute rahvusriikide ees oleva probleemipuntra ühe lahendusena pakuti kultuurautonoomiat. Sarnasel põhimõttel – vähemusrahvuse õigusel oma kultuurielu ise korraldada – toimis ka Eesti kultuuromavalitsuse seadus, mille riigikogu võttis vastu 1925. aastal ja mis kehtis kuni 1940. aasta suvel alanud Nõukogude okupatsioonini.

Näitus on üks osa ajaloomuuseumi Eestis elavate rahvuste temaatika avamise projektist. Sellele järgneb juunikuus videoprojekt, milles saavad sõna väljaspool Eestit sündinud, kuid end eestimaalasteks pidavad inimesed.