Vallo Toomla "meestefilm" jõudis linale ajal, mil Anna Hintsi "Savvusanna sõsarad" (2023) ja selle rahvusvaheline edulugu on kõigil veel värskelt meeles. Praegugi, 2024. aasta märtsis on eesti naiste saunalood mõne riigi kinolevis. Arvestades tootmistsüklite pikkust, võib isegi arvata, et Hintsi ja Toomla film valmisid paralleelselt. See annaks justkui põhjust kohelda neid n-ö sõsar- või vennasfilmidena, kuid peale ajalise kokkulangevuse on neil ühiseid jooni keeruline leida.

Kui Anna Hints toob vaataja ette eesti naiste rääkimata lood, siis Vallo Toomla eesmärk on hoopis teine — saada 50-aastaste meeste põlvkonnalt kätte see elutarkuse ja -kogemuse kvintessents, mida oleks sellel ülemineku ajajärgu generatsioonil praegu jagada. Sealjuures on "Nii ta on" igati apoliitiline — valitsust filmis ei kiruta, poliitikast ei räägita, isegi sõjast mitte. Poliitilised veendumused või arvamused pole ka filmi eesmärk. Need mehed, keda kõiki ühendab koorilaul, tunnevad eelkõige muret oma pere pärast, nad defineerivad end läbi laste ja abikaasa, seejärel tuleb kodu, amet ning harrastus, mis neid seob.

Eesti kultuuri muusikalise aluse, koorilaulu on Toomla võtnud filmi märgiliseks raamiks. "Nii ta on" algab ja lõpeb prooviruumis ning ehkki tegemist on mitme valla ja koori meestega, ei turgata filmi vaadates hetkekski pähe, et nad ei pruugigi üksteist tunda. Kõiki meeskoori häälterühmi esindavad mehed laulaksid nagu ühes kooris, samadest muredest ja unistustest. Tekib koondportree eesti mehest, kelle harrastuseks on antud juhul koorilaul ja noolemäng ning kelle peamiseks mureks perekonna kõrval on vananemine, protsess, mida ei taheta sõnastada ega tunnistada. "Nii ta on" filmi pealkirjana on rahulolu väljendav nending, mis režissööri sõnul käis refräänina läbi kõigist usutlustest¹.

Kõige täpsemalt võtab filmi sõnumi kokku II tenor Rein, kui teeb pausi metsatöödel. Ta ütleb: "Ma ei ole õnnelik, olen rahul. On hea meel, et lapsed on terved, naine armastab, mina olen rahul." Filmis peaaegu et keskseks tegelaseks kujuneva Reinu sõnul ei saagi vananedes enam õnnelik olla, see kuulub pigem kuhugi nooruse juurde, kui teed on lahti ja maailma avanemine tekitab õnnekillukesi. Filmi noorim tegelane, ilmselt nii 40. eluaastates I tenor Janek leiab veel neid õnnekilde kas või Tartu maratonil isiklikke rekordeid kinnitades ja ületades ning lastega lumesõda pidades. Baritonirühma kuuluv sanitaartehnik Kaido, kes tsistern­autoga küla peldikuid puhastab, ei pelga unistada elust soojal maal, kus "tööle ei saa hakatagi, aga juba on siesta". Samas paneb sitaveoauto juhti mõtlema kuueaastaselt poisikeselt kunagi kuuldud märkus: "Onu, kas sa ei käinud siis koolis?" Heiki (I tenor) lõhub vana veneaegse kirvega vettinud ronte; kirvevars ei pea valule vastu ja annab järele, justkui andes nii märku kõige kaduvusest. Bass Meelis töötab hooldekodus, aidates seal parandus- ja haldustöödega, aga puutudes päevast päeva kokku ka inimelu haprusega, aja poolt hõredaks lihvitud elukangaga. Mõtteid vananemisest tõrjub Meelis jõusaalis.

Toomla avab vananemise teemat läbi meeste eneserefleksiooni keskeas, märgilises ajapunktis, kus kõik, mida oled soovinud, oleks justkui saavutatud. See on periood, kus võib aja maha võtta, avada õllepurgi ja mõelda, mida ja kuhu siis veel. Kui üldse.

Ülesehituselt sarnaneb "Nii ta on" Sulev Keeduse kahe aasta taguse dokumentaaliga "Neidsaare hoo peal" (2022), kus Keedus jälgib ühe hääbuva külakese elanike tegemisi. Esmalt kaardistatakse tegelased, pärast tullakse nende juurde tagasi vastavalt teema arengule. Toomla pole aga Keedus, kuigi mõlema filmi tootja on filmistuudio F-Seitse. Kui Keedusel on rõhk tegevusel, siis Toomla keskendub pigem sõnale, meeste ökonoomsele elufilosoofiale, sellele, mida nad julgevad või siis ei julge välja öelda. Tegevus on Toomlal juhuslikumat laadi, saatjaks või vahelduseks meeste juttudele. Keskendumine sõnastatud mõttele jätab tagaplaanile visuaalse kujundlikkuse ja nii jääbki alles vaid üks kunstiliselt märgiline kaader — filmi viimasesse veerandisse jäetud maaliline pilt saunaukse taga jahedasse suveöhe vaatavast mehest. Erik Põllumaa kadreering jaotab kaadri nii, et veerandi moodustab sellest karge õhtuvalgus, suurema osa aga sooja lambi paistel aurav saunaline, pilk mõtlikult kaugusse suunatud.

Ka "Nii ta on" ei saa mööda saunast kui kohast, kus on võimalik oma ühiskondlikust kestast välja astuda ja peatatud hetkes puhastuda. Meeste saunajutud Toomla filmis ei lähe aga savvusanna sõsarate sügavusteni, Kaido ja Juhan räägivad mootoritest, mitte naistest. Saunalava asemel pihivad mehed pigem autoroolis — kollektiivsele muredest vabanemisele eelistab mees suhtlust sõbraga, kahekesi, mitte mitmekesi olemist. Pealegi on auto juba sümboolselt keskealisele mehele koht, kus ta tunneb end kindlalt tüüri juures, maailm vallutamist ootavate teede võrgustikuna ees lahti rullumas.

Toomla filmi mehed ka valitsevad oma maailma, niisama jõude ei istu neist keegi ega loe raamatuid, nagu tegi Toomla eelmise dokumentaalfilmi kangelane Marju Lepajõe ("Marju Lepajõe. Päevade sõnad", 2019). Võrreldes Marjuga on meeskoori mehed ka sõnaahtramad, vaikus on selles filmis see, millega Toomla tegeleb. Õigemini tegeleb Toomla vaikimisega, püüab läbi murda sellest eneseteadlikkuse ja -kindluse kilbist, millega mehed oma probleeme varjavad. See on Toomlal ka õnnestunud, portreteeritavatega loob ta usaldusliku suhte, mis kandub üle ka vaatajale. Filmi "Nii ta on" mehi võib võtta kui sõpru, nii nagu võib usaldada ka Toomla filmi. Vaatamata sellele, et vaataja saab end tunda samas pihitoolis, säilitavad mehed oma isikliku ruumi ja päris tagatuppa ei lase. Me ei saa teada, mida nad ütlevad siis, kui pole enam ühtegi piirangut, kui langeb ka see viimane naeratav mask. 

Oma püüetele vaatamata jääb "Nii ta on" suhteliselt vaeseks, oma pikkuse kohta hõredaks. Monoloogid muudavad filmi üheülbaliseks ja visuaalne materjal neid suurt ei toeta. Filmi kunstilise kujundina jääb meelde tenor Reinu noolemäng, milles ta on sõprade hoidmise nimel valmis ka möödaviskeid tegema. Noolemäng tuleb sisse juba filmi teises stseenis, kui Rein sõbraga õhtul nooli viskab ja viina võtab, jagades filmimeeskonnale ka oma esimese elutarkuse: "Kui hommikul saad rahulikult tööle minna, võta palju tahad." Noolemäng seob selle harrastajaid, moodustab sõpruskonna; mängus visatud punktid on sümboolsed, tähenduslik on vaid hetk, mil need saadi. Siit algab ka kogenud mängija mäng — visete ja punktidega saad mängu hoida, timmida põnevust, võita sõpru ja mõjutada vaenlasi. Kuid ka noolemäng pole just see, mida Toomla otseselt otsiks või millele rõhuks.

Esile ei pääse ka koorilaulu traditsioon, mis küll raamib filmi — filmi alguses kõlab Veljo Tormise "Meeste laul", mis kaardistab mehed kui metsapullid ja hallid sõnnid, kes lähevad metsa möirates. Väljas tilkuv vihm ja kooriproovist väljuvad väsinud lauljad moodustavad humoorika kontrasti. Filmi lõpus kõlavat Gustav Ernesaksa "Kutset" laulab põllul kartuleid pannes ka Kaido, kes soojadest maadest unistab. On arusaadav soov anda keskeakriisi analüüsivale filmesseele mingi kunstiline raamistik, kuid küsida võib ka seda, kas koorilaul on selleks sobivam kui näiteks mootorite maailm, mis samuti filmi mitmel puhul teemana sisse tuleb. Tahes või tahtmata taanduvad koorilaul ja noolemäng korduvate troopidena samale tasandile — nad ei ole kandvad teemad, vaid lisand, ilustus, aja surnuks löömise kunst. Auto on aga möödapääsmatu tarbeese maapiirkondades, milleta ei liigu miski.

Siit tekivadki temaatilised vastuolud, mis ei lase filmil kujuneda meeldejäävaks tervikuks. "Nii ta on" pole film ei koorilaulust ega nooleviskest ega ka harrastusspordist või talupidamisest, elust maal. Samas pole see film ka perekonnast, mille olemasolu või puudumine on kahtlemata oluline osa ühe mehe elus. Tenor Reinu kaudu lülitub filmi abielurutiini temaatika, kui ta nendib, et "naisega polegi midagi teha". Jäänud on vaikne kooseksisteerimine, mille tagant hiilib salakavalalt hääbumine. Puudu jääb siinkohal teine vaade, pere, naise, abikaasa, lapse oma. Lastest ja naistest mehed räägivad, kuid nad on esil vaid tenor Janeki episoodides. Iga mehe taga võib hoomata tema lugu ning ilmselt tõi Toomla filmis välja ka selle piiri, milleni portreteeritavad teda üldse lubasid. Koondportree on murelik, üldse mitte paraadlik, sest iga loo taga varitseb isiklik sügavik, sõnastamata hirm vanaduse kui hääbumise ees.

Tunnustust väärivad siinjuures nii meeste ausus kui ka režissööri delikaatsus nende lugudega ümber käimisel. Vormilt on Toomla isegi tahtlikult toores, ta lühendab intervjuud samas plaanis ilma täiendava pildilise katteta, sõnade ehedust eelistab tegevusele. Nii on tunni ja kahekümne minuti pikkune "Nii ta on" rohkem dokument kui kunstiline dokumentaalfilm, ehkki ka siin lähtub režissöör just nimelt oma valikutest, kuidas seda temaatikat lahata. Võib-olla oleks saanud montaažiga filmi veelgi lühendada või reguleerida tempot, mis pärast veidi hoogsamat algust kipub tasapisi maha käima. Aga nii ta on. 

Mõningatele mainitud puudustele vaatamata täidab film oma ülesande, luues pildi 2020. aastate eesti mehest ja tema mõttemaailmast, puudutades just sügavamaid, inimlikke kihte. Ehk on see ka omamoodi murranguks meie dokumentalistikas ja julgustuseks eesti inimese avamisel.   

¹ Vallo Toomla: mulle tundub, et võõrandume tasapisi elust endast. https://kultuur.err.ee/1609267722/vallo-toomla-mulle-tundub-et-võõrandume-tasapisi-elust-endast